SlideShare uma empresa Scribd logo
1 de 88
Baixar para ler offline
TARTU ÜLIKOOL
ÕIGUSTEADUSKOND TALLINNAS
Avaliku õiguse instituut
Mariana London
POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA
TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö
Juhendaja: Mag iur Tristan Ploom
Tallinn 2011
2
SISUKORD
SISSEJUHATUS ........................................................................................................................3
I. POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS...........................5
1.1. Õigusalane koostöö Maastrichti lepingust Lissaboni lepinguni......................................5
1.2. Konventsioonidel põhinev vastastikune õigusabi..........................................................12
1.3. Vastastikuse tunnustamise põhimõte .............................................................................18
1.4. Lissaboni lepingust tulenevad muudatused liikmesriikide vahelises koostöös.............25
1.4.1. Euroopa uurimismääruse direktiivi eelnõu.............................................................31
II. TEABE JA TÕENDITE VAHETAMISE RAAMOTSUSED. EESTI ÕIGUSAKTIDE
VASTAVUS POLITSEI- JA ÕIGUSALAST KOOSTÖÖD REGULEERIVATELE
RAAMOTSUSTELE................................................................................................................36
2.1. Eesti õigusesse ülevõetud raamotsused ........................................................................36
2.1.1. Ühine uurimisrühm (raamotsus 2002/465/JSK).....................................................37
2.1.2. Euroopa arestimismäärus (raamotsus 2003/577/JSK)............................................45
2.1.3. Rahaliste karistuste tunnustamine (raamotsus 2005/214/JSK)...............................48
2.1.4. Konfiskeerimisotsuste vastastikune tunnustamine (raamotsus 2006/783/JSK) .....51
2.1.5. Raamotsused, mille rakendamiseni on aega...........................................................53
2.2. Eesti õigusesse ülevõtmata raamotsused .......................................................................56
2.2.1. Teabe ja jälitusteabe vahetamine (raamotsus 2006/960/JHA)................................56
2.2.2. Varasema karistatuse arvestamine (raamotsus 2008/675/ÜVPJ)............................61
2.2.3. Euroopa tõendikogumismäärus (raamotsus 2008/978/JSK) ..................................62
2.2.4 Tagaseljaotsuste tunnustamine (raamotsus 2009/299/JSK)....................................65
KOKKUVÕTE.........................................................................................................................67
DEVELOPMENTS OF POLICE AND JUDICIAL COOPERATION IN THE EUROPEAN
UNION. EXCHANGE OF INFORMATION AND EVIDENCE IN THE EUROPEAN
UNION .....................................................................................................................................71
KASUTATUD LÜHENDID.....................................................................................................73
KASUTATUD MATERJALIDE LOETELU ...........................................................................74
Kasutatud kirjandus..............................................................................................................74
Kasutatud normatiivmaterjal ................................................................................................76
Kasutatud kohtupraktika.......................................................................................................79
Kasutatud muud allikad........................................................................................................80
LISA .........................................................................................................................................83
De lege ferenda.........................................................................................................................83
3
SISSEJUHATUS
Rahvusvaheline koostöö Euroopa Liidus on alates esimeste konventsioonide vastuvõtmisest
1950ndate aastate lõpust olnud pidevas arengus. Klassikalist rahvusvahelist koostööd
iseloomustav vastastikkuse põhimõte on asendunud vastastikuse tunnustamise põhimõttega,
mille kohaselt tunnustatakse ja vajadusel täidetakse ühe liikmesriigi poolt vastuvõetud
menetlusotsust teise liikmesriigi poolt. Nimetatud põhimõtte kasutusele võtmisest alates on
Euroopa Liidu Nõukogu liikmesriikide õigusaktide ühtlustamiseks vastu võtnud mitmeid
raamotsuseid, mille eesmärgiks on lihtsustada ning kiirendada politsei- ja õigusalast koostööd
liikmesriikide vahel. Euroopa Liidu liikmesriigid peavad omakorda raamotsustest tulenevad
kohustused õigeaegselt inkorporeerima siseriiklikusse õigusesse, et tagada raamotsuste
ühetaoline ja eesmärkidekohane täitmine.
Lissaboni lepingu1
jõustumine toob omakorda kaasa muudatused rahvusvahelises koostöös.
Lepingu jõustumisest alates jäävad kriminaalmenetlusalast koostööd reguleerivad
raamotsused kehtima, kuni need asendatakse direktiividega. Nii näiteks on ettevalmistamisel
Euroopa uurimismäärus2
, mis reguleerib kriminaalmenetluse raames teisest liikmesriigist
tõendite kogumist ja peaks tulevikus üksikute eranditega olema aluseks tõendite kogumisele.
Eeltoodud kontekstis tõusetub küsimus, kuidas on Euroopa Liidu Nõukogu raamotsused üle
võetud Eesti õigusesse. Rahvusvahelise koostöö regulatsioon asub kriminaalmenetluse
seadustiku3
19. peatükis. Kriminaalmenetluse seadustiku § 433 kohaselt põhineb
rahvusvaheline kriminaalmenetlusalane koostöö Eesti Vabariigi välislepingutel, Euroopa
Liidu õigusaktidel ja rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetel. Rahvusvahelise
koostöö liigid on mitteammendavalt loetletud kriminaalmenetluse seadustiku § 433 lõikes 1 ja
paiknevad 19. peatüki üheksas jaos. Vaid ühes jaos, mis käsitleb vara arestimist ja tõendi
hoiulevõtmist Euroopa Liidu liikmesriikides, on viidatud vastavale raamotsusele. Seetõttu
tõusetub küsimus, kuidas vastab kriminaalmenetluse seadustiku, aga ka teiste õigusaktide
rahvusvahelise koostöö regulatsioon Eestile siduvatele raamotsustele.
1
Lissaboni lepingu, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut,
ratifitseerimise seadus. 11.juuni 2008. - RT II 2008, 14, 36.
2
Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Austria Vabariigi, Sloveenia
Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, …, mis käsitleb Euroopa
uurimismäärust kriminaalasjades, kohta. - ELT C 165, 24.6.2010, lk 22- 39.
3
Kriminaalmenetluse seadustik. 12. veebruar 2003. - RT I 2003, 27, 166; RT I, 23.02.2011, 2.
4
Töö kirjutamisel on autori põhieesmärgiks uurida, kuidas on teabe ja tõendite vahetust
käsitlevad raamotsused Eesti kriminaalmenetluse seadustikku ja võimalik, et teistesse
seadustesse inkorporeeritud. Eelkõige käsitletakse raamotsuseid teabe ja jälitusteabe
vahetamise ja riikidevaheliste uurimisrühmade moodustamise kohta4
. Autor püstitab
hüpoteesi, et teabe ja jälitusteabe raamotsus on Eesti õigusesse seni üle võtmata. Kui hüpotees
leiab kinnitust, on eesmärgiks analüüsida, millised raamotsuse sätted ja millisel kujul
kriminaalmenetluse seadustikus ning võimalik, et teistes õigusaktides sätestada.
Töö koosneb kahest peatükist ja alapeatükkidest. Töö kirjutamisel on liigutud teoreetiliselt
käsitluselt praktilisemale. Esimeses peatükis antakse ülevaade politsei- ja õigusalase koostöö
arengust Euroopa Liidus. Selleks iseloomustatakse koostööd enne Lissaboni lepingu
jõustumist ja peatutakse vastastikuse õigusabi aluseks olevatel konventsioonidel. Seejärel
käsitletakse põhjalikumalt vastastikuse tunnustamise põhimõtet, mille näideteks ongi
raamotsused. Peatüki lõpus uuritakse Lissaboni lepingust tulenevaid muudatusi liikmesriikide
vahelises koostöös ja analüüsitakse ettevalmistatavat Euroopa uurimismääruse direktiivi
eelnõud, mis peaks tulevikus asendama vastastikuse õigusabi konventsioonid ning Euroopa
arestimismääruse ja tõendikogumismääruse raamotsused.
Teises peatükis käsitletakse detailselt Euroopa Liidu Nõukogu teabe ja tõendite vahetamist
käsitlevaid raamotsuseid ning uuritakse, kas ja kuidas need raamotsused on üle võetud Eesti
õigusesse. Kõigepealt käsitletakse kriminaalmenetluse seadustikku üle võetud raamotsuseid ja
uuritakse, kuidas vastavad kriminaalmenetluse seadustiku sätted nende aluseks olevatele
raamotsustele. Seejärel peatutakse raamotsustel, mille ülevõtmiseks on veel aega ning teise
peatüki lõpus on vaatluse all Eesti õigusesse inkorporeerimata raamotsused. Töös tuuakse
võrdluseks läbivalt esile kriminaalmenetluse seadustiku vastavad sätted.
Kuna rahvusvahelist politsei- ja õigusalast koostööd käsitlevat eestikeelset õiguskirjandust
napib, on töö kirjutamisel lisaks Euroopa Liidu Nõukogu raamotsustele ja töödokumentidele
peamiselt kasutatud inglise keelset õiguskirjandust. Niipalju kui võimalik, on töö kirjutamisel
toetutud ka Riigikohtu ja Euroopa Kohtu kohtupraktikale. Töös püstitatud eesmärkide
saavutamiseks on kasutatud võrdlevat ja analüütilist meetodit.
4
Nõukogu raamotsus 2006/960/JHA, 18. detsember 2006, Euroopa Liidu liikmesriikide õiguskaitseasutuste
vahelise teabe ja jälitusteabe vahetamise lihtsustamise kohta. ELT L 386, 29.12.2006, lk 89- 100. Parandus,
ELT L 75, 15.3.2007, lk 26 ning Nõukogu raamotsus 2002/465/JSK, 13. juuni 2002, ühiste uurimisrühmade
kohta. EÜT L 162, 20.6.2002, lk 1- 3.
5
I. POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS
Rahvusvaheline koostöö EL-s on alates esimeste konventsioonide vastuvõtmisest 1950ndate
aastate lõpust olnud pidevas arengus. Konventsioonidel põhinev õigusalane koostöö EL-s on
tänaseks asendunud nõukogu raamotsustega. Enne raamotsuste käsitlemiseni jõudmist ja
nimetatud instrumentide paremaks mõistmiseks tuleks kõigepealt peatuda rahvusvahelise
koostöö olemusel ja arengul. Esimeses peatükis antaksegi ülevaade politsei- ja õigusalase
koostöö arengust EL-s, millele rahvusvaheline koostöö kuni Lissaboni lepingu jõustumiseni
on tuginenud. Kõigepealt iseloomustatakse politsei- ja õigusalast koostööd alates Maastrichti
lepingust5
kuni Lissaboni lepingu jõustumiseni. Järgmisena tuuakse esile rahvusvahelise
koostöö aluseks olevad konventsioonid koos peamiste muudatuste ja erinevustega. Seejärel
peatutakse põhjalikumalt vastastikuse tunnustamise põhimõttel. Peatüki lõpus uuritakse
Lissaboni lepingust tulenevaid muudatusi liikmesriikide vahelises koostöös ja analüüsitakse
Lissaboni lepingu järgselt ettevalmistatavat Euroopa uurimismääruse direktiivi eelnõud6
, mis
peaks tulevikus asendama vastastikuse õigusabi konventsioonid, Euroopa arestimismääruse7
ja Euroopa tõendikogumismääruse8
raamotsused.
1.1. Õigusalane koostöö Maastrichti lepingust Lissaboni lepinguni
Õigusalane koostöö Euroopas põhines kuni Maastrichti lepingu jõustumiseni 1. novembril
1993. aastal peamiselt Euroopa Nõukogu konventsioonidel ja oli täiel määral
valitsustevaheline. EL tasemel ei olnud sellel ajal kehtestatud õigusakte ega loodud õigusalase
koostöö edendamiseks ühtseid struktuure. Maastrichti leping pani aluse EL poliitikale justiits-
ja siseküsimustes ehk III samba valdkonnas. Ka Maastrichti lepingu nn kolme samba süsteemi
kohaselt oli kriminaalmenetlusalane koostöö liikmesriikide valitsuste vaheline koostöö, kuid
seejuures oli ka EL institutsioonidele otsuste vastuvõtmise protsessis ette nähtud oma roll-
komisjonile piiratud seadusandliku initsiatiivi õigus ja Euroopa Parlamendile
konsulteerimine.9
5
Euroopa Liidu leping (92/C 191/01). - RT II 2004, 3, 8.
6
Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Austria Vabariigi, Sloveenia
Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, …, mis käsitleb Euroopa
uurimismäärust kriminaalasjades, kohta. - ELT C 165, 24.6.2010, lk 22- 39.
7
Nõukogu raamotsus 2003/577/JSK, 22. juuli 2003, vara või tõendite arestimise otsuste täitmise kohta
Euroopa Liidus. ELT L 196, 2.8.2003, lk 45- 55. Parandus ELT L 374, 27.12.2006, lk 20.
8
Nõukogu raamotsus 2008/978/JSK, 18. detsember 2008, mis käsitleb Euroopa tõendikogumismäärust
esemete, dokumentide ja andmete kogumiseks kriminaalmenetluses kasutamise eesmärgil. ELT L 350,
30.12.2008, lk 72-92.
9
K. Raba. Õigusalane koostöö kriminaalasjades. – Juridica, 2002, nr 2, lk 126.
6
Maastrichti lepinguga seadis liit endale eesmärgiks arendada tihedat koostööd justiits- ja
siseküsimuste valdkonnas (art B). Koostööd justiits- ja siseküsimuste valdkonnas reguleerisid
Maastrichti lepingu VI jaotise sätted. Lepingu art K.1 kohaselt pidasid liikmesriigid ühist huvi
pakkuvateks küsimusteks muuhulgas nii õigusalast koostööd kriminaalasjades kui
politseikoostööd. Viimast selleks, et vältida terrorismi, ebaseaduslikku uimastiäri ja
rahvusvahelise kuritegevuse muid tõsiseid vorme ja nende vastu võidelda, arvates vajaduse
korral kaasa teatavad tollikoostöö aspektid seoses kogu liitu hõlmava teabevahetussüsteemi
organiseerimisega Euroopa Politseiametis- Europolis.
Euroopa Politseiamet (Europol) loodi Maastrichti lepingu jõustumise järgselt ja selle art K.3
alusel 1995. aastal Europoli konventsiooniga10
. Konventsiooni art2 kohaselt on Europoli
eesmärk liikmesriikide vahelise koostöö raames parandada liikmesriikide pädevate
ametiasutuste tõhusust ja koostööd terrorismi, ebaseadusliku uimastiäri ja muude raskete
rahvusvaheliste kuritegude ärahoidmiseks ning nende vastu võitlemiseks. Seda aga siis, kui
eksisteerivad asitõendid organiseeritud kuritegeliku struktuuri seotuse kohta ja nimetatud
kuriteod peavad mõjutama kaht või enamat liikmesriiki. Konventsiooni art 3 kohaselt on
Europoli põhiülesanded seotud andmete ja teabe analüüsi ning liikmesriikide vahelise
teabevahetuse hõlbustamisega, aidates sellega kaasa uurimistele liikmesriikides. Europoli
konventsiooni muutva 28. novembri 2002. aasta protokolliga11
kehtestati õiguslik raamistik
Europoli osalemiseks ühistes uurimisrühmades. Silmas tuleks siiski pidada seda, et Europol
saab osaleda nendes ühistes uurimisrühmades, mis uurivad või võivad uurida Europoli
pädevusse kuuluvaid kuritegusid. Europoli konventsioon jõustus Eesti suhtes 1. juulil 2005.
aastal12
.
Amsterdami lepinguga13
, mis jõustus 1. mail 1999. aastal, muudeti lähenemisviisi
õigusalasele koostööle ning uueks eesmärgiks seati vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva
ala loomine (art B). Lepinguga viidi välispiirikontrolli, varjupaiga ja sisserände valdkonnad
kolmandast sambast peaaegu täielikult üle esimesse sambasse, kolmas sammas sai uue nime-
sätted politseikoostöö ja õigusalase koostöö kohta kriminaalasjades (varem sätted koostöö
10
Euroopa Liidu lepingu artiklil K.3 põhineva Euroopa Politseiameti konventsioon (Europoli konventsioon).
Koostatud 26. juulil 1995. a Brüsselis. - RT II 2005, 6, 15.
11
Council act of 28 November 2002 drawing up a Protocol amending the Convention on the establishment of a
European Police Office (Europol Convention) and the Protocol on the privileges and immunities of Europol,
the members of its organs, the deputy directors and the employees of Europol. 2002/C 312/01, pp 1-7.
12
Euroopa Liidu lepingu artiklil K.3 põhineva Euroopa Politseiameti konventsiooniga (Europoli konventsioon)
ning selle protokollidega ühinemise seadus. - RT II 2005, 6, 15; RT I 2009, 62, 405.
13
Amsterdami leping, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut, Euroopa Ühenduste asutamislepinguid ja
teatavaid nendega seotud akte. - RT II 2004, 3, 8.
7
kohta justiits- ja siseküsimuste valdkonnas) ning Schengeni acquis ehk õigustik otsustati
integreerida EL õigusesse14
. Schengeni lepingu15
sõlmisid 14. juunil 1985. aastal
omavahelisest piirikontrollist loobumiseks viis riiki ja Schengeni leppe lisa ehk Schengeni
konventsioon16
võeti vastu 1990. aastal. Konventsiooni jõustumisega 1995. aastal kaotati selle
allkirjastanud riikide sisepiiridel kontroll. Schengeni leping võimaldas Euroopa Liidus
esimese rahvusvahelise instrumendina riikidevahelist piiriülest politseikoostööd17
. Schengeni
lepe näeb peamise väärtusena ette inimeste liikumisvabaduse suurenemise, kuid sama oluline
on ka turvalisuse kasv. Eesti liitumisel EL-ga sai Schengeni ühenduse õigustikust, sh
konventsioonist Eesti liitumislepingu lahutamatu osa18
. Kõrvalepõikena Amsterdami lepingust
tuleks seoses teabevahetusega põgusalt käsitleda ka Schengeni konventsiooni alusel loodud
infosüsteemi.
Nimelt eeldab Schengeni piirikoodeksile vastav sisepiirikontrolli kaotamine kiiret ja
usaldusväärset teabevahetust Schengeni riikide vahel. Selleks loodi Schengeni konventsiooni
art 92 alusel Schengeni infosüsteem SIS (Schengen Information System), mille ülesehitus ja
tegevus on reguleeritud samas konventsioonis. SIS infosüsteem koosneb kesksüsteemist ja
riiklikest süsteemidest ning andmeid vahetatakse siseriiklike andmebaaside identsuse
tagamiseks üksnes kesksüsteemi kaudu. Iga Schengeni riik määrab ise kindlaks asutused,
kellel on õigus SIS- infosüsteemi andmeid vahetult kasutada. Eestis on nendeks asutusteks
Politsei- ja Piirivalveamet19
ning Kaitsepolitseiamet. SIS andmebaas võimaldab isikute ja
esemete tagaotsimist andmebaasi kaudu. Mis puudutab esemeid, siis art 100 alusel otsitakse
kas arestimise või kriminaalmenetluses asitõendina kasutamise eesmärgil varastatud või muul
viisil omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud sõidukeid, relvi, dokumente ja
rahatähti. Seega põhineb riikidevaheline politseikoostöö paljuski just infosüsteemil SIS.
14
E. Guild., F. Geyer. Introduction: The Search for EU Criminal Law- Where Is It Headed? Security versus
justice?: Police and Judicial Cooperation in the European Union. Ashgate Publishing, Ltd., 2008, pp 6.
15
Agreement between the Governments of the States of the Benelux Economic Union, the Federal Republic of
Germany and the French Republic on the gradual abolition of checks at their common borders. OJ L 239,
22.9.2000, pp 13-18.
16
Convention Implementing the Schengen Agreement of 14 June 1985 Between the Governments of the States
of the Benelux Economic Union, the Federal Republic of Germany and the French Republic on the gradual
abolition of checks at their common borders. OJ L 239, 22.9.2000, pp 19- 63.
17
Viide 14, pp 4.
18
Leping Belgia Kuningriigi, Taani Kuningriigi, Saksamaa Liitvabariigi ... . Lisa 718904. Nimekiri Euroopa
Liidu raamistikku integreeritud Schengeni acquis’ sätete ning sellel põhinevate või sellega muul viisil seotud
aktide kohta, mis on alates ühinemisest uutele liikmesriikidele siduvad ja neis kohaldatavad. - RT II 2004, 3,
8.
19
1. jaanuaril 2010 alustas tööd Politsei- ja Piirivalveamet, mis loodi Politseiameti, Keskkriminaalpolitsei,
Julgestuspolitsei, Piirivalveameti ning Kodakondsuse- ja Migratsiooniameti ühendamisel.
8
Tulles tagasi Amsterdami lepingu juurde, siis suurendati sellega EL pädevust rahvusvahelise
koostöö valdkonnas. Nimelt andis lepingu art K.6 lg 2 p 2 nõukogule õiguse liikmesriikide
õigusaktide ühtlustamiseks uue õigusakti liigina vastu võtta raamotsuseid. Lepingu kohaselt
on raamotsused saavutatavat tulemust silmas pidades liikmesriikidele siduvad, kuid jätavad
riigi asutustele vabaduse valida vorm ja meetodid. Neil puudub vahetu õigusmõju.
Raamotsused on seega mõeldud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamiseks. Amsterdami
lepingu jõustumisest alates on nõukogu vastu võtnud mitmeid raamotsuseid ja EL roll
rahvusvahelise koostöö edendamisel on märgatavalt suurenenud20
. Lepingu jõustumisega
kujunes õigusalasest koostööst kriminaalasjades EL ühe prioriteetse eesmärgi- vabadusel,
turvalisusel ja õigusel põhineva ala ülesehitamise põhikomponent21
ja koostöö edendamine
õigusküsimustes sai eesmärgiks omaette22
. Seega jõudis õigusalane koostöö kriminaalasjades
EL-s Amsterdami lepinguga uuele tasemele.
Nice`i leping23
õigusalase koostöö valdkonnas midagi fundamentaalset kaasa ei toonud, kuid
viitas otsesõnu Eurojusti asutamisele24
. Eurojust moodustati 2002. aastal Euroopa Nõukogu
otsusega 2002/187/JSK25
kui juriidilisest isikust EL asutus, kus iga liikmesriiki esindab üks
liige. Eurojusti eesmärgiks on raskete kuritegude vastu võitlemiseks ergutada, parandada ja
arendada liikmesriikide pädevate õigusasutuste vahelist koordineerimist ja koostööd (otsuse
art 3). Eurojusti pädevust muudeti 16.12.2008 a otsusega 2009/426/JSK26
, mis jõustus 4.
juunil 2009 a. Otsuse art 4 lõige 1 näeb ette, et Eurojusti üldises pädevuses on seda liiki
kuriteod ja süüteod, mis on alati Europoli pädevuses ning muud süüteod, mis on toime pandud
koos Europoli pädevuses olevate kuritegude ja süütegudega. Olulise muudatusena vastavalt
otsuse 2009/426/JSK art 9f on liikmesriigi liikmetel õigus osaleda ühistes uurimisrühmades,
mis on seotud nende enda liikmesriigiga, sealhulgas õigus osaleda uurimisrühmade
moodustamises.
20
T. Ploom. Strasbourgi konventsioonist Lissaboni lepinguni. Rahvusvaheline koostöö kriminaalasjades. Juura,
2010, lk 13.
21
M. Fletcher., R. Lööf., B. Gilmore. EU Criminal Law and Justice. Edward Elgar Publishing, 2008, p 104.
22
K. Raba. Õigusalane koostöö kriminaalasjades. – Juridica, 2002, nr 2, lk 127.
23
Nice`i leping, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut, Euroopa Ühenduste asutamislepinguid ja
teatavaid nendega seotud akte. - RT II 2004, 3, 8.
24
Viide 22, lk 127.
25
Nõukogu otsus 2002/187/JSK, 28. veebruar 2002, millega moodustatakse Eurojust, et tugevdada võitlust
raskete kuritegude vastu. EÜT L 63, 6.3.2002, lk 1- 13.
26
Nõukogu otsus 2009/426/JSK, 16. detsember 2008, millega tugevdatakse Eurojusti ja muudetakse otsust
2002/187/JSK, millega moodustatakse Eurojust, et tugevdada võitlust raskete kuritegude vastu. ELT L 138,
4.6.2009, lk 14-32.
9
Lisaks aluslepingutele on oluline käsitleda kolme Euroopa Ülemkogu programmi, millega
pandi paika EL peamised prioriteedid ja suunad õigusalases koostöös kriminaalasjades.
Nimelt võttis Euroopa Ülemkogu Amsterdami lepingu alusel 15- 16. oktoobril 1999. aastal
Tamperes vastu peamised prioriteedid justiits- ja siseküsimuste valdkonnas27
. Õigusalases
koostöös kriminaalasjades said peamisteks prioriteetideks otsuste vastastikune tunnustamine,
kriminaalõiguse ühtlustamine ja koostöö justiitsasutuste vahel28
. Tampere järeldustest tuleks
esile tõsta, et Euroopa Ülemkogu kutsus liikmesriike üles kiiresti moodustama ühiseid
uurimisrühmasid, et esimese sammuna võidelda uimasti- ja inimkaubanduse ning
terrorismiga. Raske organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemiseks otsustati moodustada
eelkäsitletud üksus Eurojust (p 46). Mis aga kõige olulisem- Tampere järeldustes tunnistati
vastastikuse tunnustamise põhimõte õigusalase koostöö nurgakiviks.
Tampere järelduste kohaselt hõlbustaksid kohtuotsuste tõhustatud vastastikune tunnustamine
ja õigusaktide vajalik ühtlustamine nii ametiasutuste koostööd kui üksikisiku õiguste
kohtulikku kaitset. Seoses tõendite kogumisega leiti, et vastastikuse tunnustamise põhimõtet
tuleks kohaldada ka selliste eelotsuste suhtes, mis võimaldaksid pädevatel ametiasutustel
tõendeid kiiresti koguda ja kergesti teisaldatavat vara arestida. Samuti leiti, et ühe liikmesriigi
ametiasutuste seaduslikult kogutud tõendid peaksid olema vastuvõetavad teiste liikmesriikide
kohtutes, arvestades seal kohaldatavaid nõudeid. Järelduste kohaselt kohaldub vastastikuse
tunnustamise põhimõte nii kohtuotsustele kui ka õigusasutuste muudele otsustele.
EL ja selle liikmesriikide turvalisuse küsimus muutus eriti teravaks eelkõige seoses Ameerika
Ühendriikides 11. septembril 2001. aastal ja Hispaanias Madridis 11. märtsil 2004. aastal
toime pandud terrorirünnakutega. Alles vahetult peale 2001. aasta 11. septembri
terrorirünnakuid tekkis EL tasemel ühine poliitiline tahe piiriülese kuritegevuse vastu
võitlemiseks vastu võtta reaalsed meetmed, mida senini olid takistanud erinevad
kriminaalõiguse traditsioonid ja kohtusüsteemid. EL justiits- ja siseküsimuste nõukogu kohtus
vahetult peale 11. septembri terrorirünnakuid ja leppis kokku konkreetsetes terrorismi vastu
võitlemise meetmetes. EL tasemel defineeriti esimest korda terrorism ja otsustati vastu võtta
27
Tampere European Council 15 and 16 October 1999 Presidency Conclusions. Arvutivõrgus kättesaadav:
http://www.europarl.europa.eu/summits/tam_en.htm#, 02. märts 2011.
28
K. Raba. Õigusalane koostöö kriminaalasjades. – Juridica, 2002, nr 2, lk 127.
10
Euroopa vahistamismääruse raamotsus29
, mis tegelikult oli juba varem komisjonis arutlusel
olnud, kuid mille suhtes seni ei olnud konkreetset seisukohta võetud.30
Euroopa vahistamismäärus oli esimene konkreetne meede kriminaalõiguse valdkonnas,
millega rakendati 1998. aastal Tampere järeldustes eesmärgiks seatud vastastikuse
tunnustamise põhimõtet. Huvitav on asjaolu, et kõik EL liikmesriigid võtsid raamotsuse vastu
alles 22. aprilliks 2005 a31
. Euroopa vahistamismäärus on üle võetud ka Eesti
kriminaalmenetluse seadustikku, paiknedes 19. peatüki 9. jaos ning enamik loovutamise
sätteid jõustusid 01.07.2004 a ehk vahetult peale Eesti ühinemist EL-ga. Lisaks tegid vahetult
peale 11. septembri terrorirünnakuid 2001. aasta oktoobris Belgia, Prantsusmaa, Hispaania ja
Ühendkuningriigi esindajad terrorismi vastu võitlemiseks ettepaneku koheselt jõustada EL
liikmesriikide vahelise kriminaalasjades vastastikuse õigusabi 29. mai 2000 a konventsiooni
artikkel 13, mis võimaldab liikmesriikide vahelist ühiste uurimisrühmade moodustamist.32
2000. aasta konventsioon jõustus tegelikult alles 23. augustil 2005 a, kui selle olid 25
liikmesriigist ratifitseerinud 20 liikmesriiki33
ning enne konventsiooni jõustumist võeti EL
tasandil vastu raamotsus 2002/465/JSK ühiste uurimisrühmade kohta. Alates 23. augustist
2005 a asendab 2000. aasta konventsioon selle ratifitseerinud riikide vahelises koostöös
eelnimetatud raamotsust. 2005. aasta Londoni pommirünnakud kiirendasid omakorda nn
Euroopa tõendikogumismääruse vastuvõtmist34
ja rünnakute tagajärjel võtsid mitmete
liikmesriikide valitsused vastu meetmeid politseikoostöö, sh teabevahetuse parandamiseks35
.
5. novembril 2004. aastal toimus Euroopa Ülemkogu kohtumine, kus kiideti heaks Haagi
programm36
vabaduse, turvalisuse ja õiguse tugevdamiseks EL-s. Programmis seati
eesmärgiks parandada liidu ja selle liikmesriikide ühist suutlikkust, muuhulgas võidelda
organiseeritud piiriülese kuritegevusega ja vähendada terrorismiohtu, realiseerida Europoli ja
29
Nõukogu raamotsus 2002/584/JSK, 13. juuni 2002, Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise
üleandmiskorra kohta. EÜT L 190, 18.7.2002, lk 1-20.
30
S. Douglas-Scott. The Rule of Law in the European Union - Putting the Security into the Area of Freedom,
Security and Justice. European Law Review 2004, 29(2), pp 219-242.
31
Komisjoni aruanne, mis põhineb nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse (Euroopa vahistamismääruse ja
liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta) artiklile 34 (muudetud versioon). Brüssel, 24.1.2006. KOM
(2006) 8 lõplik, lk 2.
32
K. Archick. Europe and Counterterrorism: Strengthening Police and Judicial Cooperation. 23.07.2002.
Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.au.af.mil/au/awc/awcgate/crs/rl31509.pdf, 11. märts 2011, p 26.
33
H. G. Nilsson. 3. From Classical Judicial Cooperation to Mutual Recognition. Revue internationale de droit
pénal 1/2006 (Vol 77), p 55.
34
J. Lodge. Transparency, Justice and Territoriality: The EU Border Challenge. - Security Versus Freedom?: A
Challenge for Europe's Future. Edited by Balzacq, T., Carrera, S. Ashgate Publishing Group, 2006, p 271.
35
Ibid, pp 273-274.
36
Haagi programm: vabaduse, turvalisuse ja õiguse tugevdamine Euroopa Liidus. ELT C 53, 03.03.2005, lk 1-
14.
11
Eurojusti võimalused ning jätkata tööd kohtuotsuste ja tõendite vastastikuse tunnustamise
osas kriminaalasjades37
. Vastastikuse tunnustamise põhimõtte toimima hakkamiseks võeti
eesmärgiks vastastikuse usalduse tugevdamine38
. Seoses teabe vahetamise tõhustamisega leiti
Ülemkogu kohtumisel, et piiriülese õiguskaitsealase teabevahetuse osas on vaja uudset
lähenemist ja seati eesmärgiks, et alates 1. jaanuarist 2008 juhindutakse EL-s tingimustest,
mille kohaselt võib oma kohustuste täitmiseks teavet vajav liikmesriigi õiguskaitsetöötaja
seda küsida teisest liikmesriigist ja teise liikmesriigi vajalikku teavet omav õiguskaitseasutus
esitab teabe küsitud eesmärgil.39
Nimetatud eesmärgil oli juba ettevalmistamisel raamotsuse
2006/960/JHA eelnõu EL liikmesriikide õiguskaitseasutuste vahelise teabe ja jälitusteabe
vahetamise lihtsustamise kohta40
, mis jõustus 30.12.2006 a.
Haagi programmis nähti ette olulised eemärgid ka politseikoostöö valdkonnas. Näiteks seoses
piiriülese organiseeritud kuritegevuse ja muu raske kuritegevuse ja terrorismi vastu
võitlemisega võeti eesmärgiks praktilise koostöö tugevdamine liikmesriikide politsei- ja
tolliasutuste vahel ja Europoliga.41
Seoses ühiste uurimisrühmadega leiti, et liikmesriikide
kogemused ühiste uurimisrühmade kasutamise osas on piiratud ja ühiste uurimisrühmade
kasutamise soodustamiseks ja kogemuste vahetamiseks peaks iga liikmesriik määrama
riikliku eksperdi. Samuti võeti eesmärgiks vastastikuse usalduse suurendamiseks parandada
arusaamist liikmesriikide õigussüsteemide toimimisest ja korraldusest.42
Vastastikuse usalduse
suurendamiseks aitavad kaasa näiteks liikmesriikide vahelised vastastikused hindamised.
Tampere ja Haagi programmile järgnenud 2010. aasta Stockholmi programm43
on uus
viieaastane arengukava, millega määratletakse strateegilised suunised õigusloome ja tegevuse
kavandamiseks õigusel, vabadusel ja turvalisusel põhineva ala tugevdamiseks EL-s. Kui
Tampere programmi peamiseks eesmärgiks oli vastastikuse tunnustamise põhimõtte
kasutuselevõtmise juurutamine õigusalases koostöös ja Haagi programm tugines eelkõige
õiguskaitseasutuste koostöö tugevdamisele, siis Stockholmi programm on oma peamiseks
eesmärgiks seadnud kodanike huvid ja vajadused, eelkõige põhiõiguste ja – vabaduste ning
37
Haagi programm: vabaduse, turvalisuse ja õiguse tugevdamine Euroopa Liidus. ELT C 53, 03.03.2005, lk 1.
38
Ibid, lk 27.
39
Ibid, lk 18.
40
Nõukogu eelnõu: raamotsus 2006/960/JHA, 18. detsember 2006, Euroopa Liidu liikmesriikide
õiguskaitseasutuste vahelise teabe ja jälitusteabe vahetamise lihtsustamise kohta. - ELT L 386, 29. detsember
2006, lk 89-100.
41
Viide 37, lk 21.
42
Ibid, lk 23.
43
Stockholmi programm – avatud ja turvaline Euroopa kodanike teenistuses ja nende kaitsel. - ELT C 115,
4.5.2010, lk 1-38.
12
isikupuutumatuse austamise, samas tagades ka turvalisuse. Stockholmi programmis on
märgitud, et selleks peaksid õiguskaitsemeetmed ühelt poolt ja üksikisikute õiguste kaitseks
võetavad meetmed, õigusriigi põhimõtted ja rahvusvahelise kaitse eeskirjad teiselt poolt
teenima sama eesmärki ja vastastikku üksteist tugevdama44
. Üheks peamiseks tulevikuga
seotud väljakutseks on Stockholmi programmis loetud usalduse tagamist ja uute mooduste
leidmist liikmesriikide erinevate õigussüsteemide vahelise koostöö ja vastastikuse mõistmise
suurendamiseks45
.
Eeltoodule tuginedes võib seega järeldada, et Maastrichti, Amsterdami ja Nice`i lepingud on
järkjärguliselt loonud ühise õigusraamistiku justiits- ja siseküsimuste valdkonnas. Tampere,
Haagi ja Stockholmi programmides seatud poliitilised eesmärgid on loonud soodsa aluse
koostöö lihtsustamiseks ja kiiremaks muutmiseks.
1.2. Konventsioonidel põhinev vastastikune õigusabi
Rahvusvaheline koostöö põhineb KrMS § 433 lg kohaselt lisaks kahepoolsetele lepingutele ja
raamotsustele mitmepoolsetel rahvusvahelistel lepingutel ehk konventsioonidel, mis
tuginevad vastastikuse abistamise põhimõttele. Kuigi Eestile siduvaid konventsioone on
mitmeid, käsitletakse käesoleva töö eesmärkidest lähtuvalt nendest kahte, mis reguleerivad
vastastikust õigusabi ehk teabe ja tõendite vahetust ning millel rahvusvaheline koostöö kuni
raamotsuste vastuvõtmiseni EL-s on põhinenud. Järgnevalt iseloomustatakse ja võrreldakse
neid konventsioone. Siinkohal tuleks konventsioonide jõustumisega seoses märkida, et kuni
Amsterdami lepingu jõustumiseni võis konventsioonide jõustumist blokeerida iga liikmesriik.
Amsterdami lepinguga lisati aga klausel, mille kohaselt konventsioonid võivad jõustuda need
vastuvõtnud liikmesriikides, kui vähemalt pooled liikmesriikidest on need vastu võtnud
(artK.6).
Esimeseks nendest konventsioonidest on kriminaalasjades vastastikuse abistamise 20. aprilli
1959. aasta Euroopa konventsioon46
, mis jõustus koos lisaprotokolliga Eesti suhtes 24. märtsil
1997 a47
. Konventsiooni preambula kohaselt on konventsiooni eesmärgiks saavutada oma
44
Stockholmi programm – avatud ja turvaline Euroopa kodanike teenistuses ja nende kaitsel. - ELT C 115,
4.5.2010, lk 4.
45
Ibid, lk 5.
46
Kriminaalasjades vastastikuse abistamise 20. aprilli 1959. aasta Euroopa konventsioon. - RT II 1997, 7, 36.
47
Kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni ja selle lisaprotokolli ratifitseerimise
seadus. - RT II 1997, 7, 36; RT I 2009, 62, 405.
13
liikmete suurem ühtsus, uskudes, et ühiste reeglite vastuvõtmine vastastikuse abistamise alal
kriminaalasjades aitab kaasa selle eesmärgi saavutamisele. Kuna sel ajal tehti esimesi samme
EL suunas ja riikide suveräänsus oli olulisel kohal, oldi olukorras, kus ühelt poolt oli küll
vajadus või soov teha koostööd teiste riikidega, kuid samas puudus vähemalt teatud juhtudel
tahe tunnustada välisriigi karistusõiguse süsteemi, kui see erines siseriiklikust48
. Seega
soovisid riigid kaitsta oma karistusõiguse süsteemi kui oma riigi suveräänsuse olulist osa.
1959. aasta Strasbourg`i konventsiooni art 1 lg 1 kohaselt kohustuvad lepingupooled
võimaldama üksteisele ulatuslikku vastastikust abi kriminaalasjades, milles karistamine abi
taotlemise ajal kuulub taotleva poole õigusasutuste pädevusse. Konventsiooni alusel toimub
vastastikune abistamine nõudekirjade esitamisega. Oluline on märkida sedagi, et art 3 lg 1
kohaselt menetletakse õigusabitaotlust taotluse saanud riigi seaduste kohaselt ehk vastavalt
locus regit actum põhimõttele, mis on näide riikide suveräänsuse rõhutamisest49
.
Kuigi konventsioonis on nimetatud vaid üksikud menetlustoimingud, ei hõlma konventsiooni
seletuskirja kohaselt art-s 1 lg 1 märgitud ulatuslik vastastikune abi kriminaalasjades ainult
konventsioonis märgitud liike, vaid lisaks ka kõiki teisi koostöö liike50
. Konventsioonis
nimetatud õigusabi taotluse liikidest võimaldab art 3 lg 1 uurida tõendeid või üle anda
tõendavat materjali, protokolle või muid dokumente. Konventsiooni art 3 lg 2 alusel võib
taotlusi esitada tunnistajate või ekspertide vande all tunnistuste andmiseks. Konventsiooni art
5 võimaldab taotlusi esitada vara asukoha kindlakstegemiseks ja arestimiseks ning art 7 alusel
saab edastada kohtukutseid ja -otsuseid.
Mõned konventsioonis nimetatud õigusabi taotluse liigid on tänaseks asendunud vastavate
nõukogu raamotsustega. Nii on konventsiooni artikkel 3 lõikes 1 märgitud õigusabi alus
asendunud 18.12.2008 a raamotsusega 2008/978/JSK51
ehk nn Euroopa
tõendikogumismäärusega. Konventsiooni art 3 lg 2 on aluseks tunnistajate või ekspertide
vande all tunnistuste andmise taotlemiseks ning kuigi uue instrumendina on vastu võetud
18.12.2008 a nn Euroopa tõendikogumismääruse raamotsus 2008/978/JSK, ei kohaldata
48
T. Ploom. Strasbourgi konventsioonist Lissaboni lepinguni. Rahvusvaheline koostöö kriminaalasjades. Juura,
2010, lk 47.
49
Ibid, lk 48.
50
European Convention on Mutual Assistance in Criminal Matters. Explanatory Report. Arvutivõrgus
kättesaadav: http://conventions.coe.int/Treaty/EN/Reports/Html/030.htm, 13. märts 2011.
51
Nõukogu raamotsus 2008/978/JSK, 18. detsember 2008, mis käsitleb Euroopa tõendikogumismäärust
esemete, dokumentide ja andmete kogumiseks kriminaalmenetluses kasutamise eesmärgil. ELT L 350,
30.12.2008, lk 72-92.
14
raamotsust ülekuulamiste läbiviimiseks, ütluste võtmiseks või muud laadi ärakuulamiseks,
millesse on kaasatud kahtlusalused, tunnistajad, eksperdid või mis tahes muud osalised
(raamotsuse art 4 lg 2a). Ehk siis raamotsuse alusel saab taotleda üksnes olemasolevaid
andmeid ja uute ütluste saamiseks kohaldatakse jätkuvalt vastastikuse õigusabi menetlust.
Konventsiooni art 5 aga on tänaseks asendunud 22.07.2003 a nn Euroopa arestimismääruse
raamotsusega 2003/577/JSK52
. Mis puudutab kohtukutsete ja -otsuste edastamist, siis on
Euroopa uurimismääruse direktiivi eelnõu seletuskirjas esitatud seisukoht, et kuigi direktiiv
peaks tulevikus asendama praegu kehtivad korrad, tuleks siiski säilitada 1959. aasta
Strasbourg`i konventsiooni mitmed artiklid, et nimetatud konventsiooni oleks võimalik
kasutada kohtukutsete kättetoimetamiseks53
.
1959. aasta Strasbourg`i konventsiooni art 2 annab alused vastastikusest abist keeldumiseks.
Nimelt võib vastastikusest abist keelduda, kui taotlus puudutab kuritegu, mida taotluse saanud
pool peab poliitiliseks, poliitilise kuriteoga seotuks või rahanduskuriteoks (art 2a) ja/või kui
taotluse saanud pool leiab, et taotluse täitmine võib kahjustada tema suveräänsust,
julgeolekut, avalikku korda või muud tema olulist huvi (art 2b). Kuigi konventsiooni art 19
kohaselt tuleb vastastikusest abistamisest keeldumist põhjendada, on konventsiooni osalistele
antud väga laialdased alused koostööst keeldumiseks ja tegelikult saab vastastikuse abi
taotluse saanud pool eelnimetatud alustele viidates vajaduse või tahtmise korral alati
koostööst keelduda. Mis puudutab koostööst keeldumise aluseid Eesti õiguses, siis praktikas
on põhiliseks koostööst keeldumise aluseks vastuolu Eesti õiguse põhimõtetega54
. Nimetatud
keeldumise aluse koostööks annab KrMS § 436 lg 1 p 2, mille kohaselt keeldub Eesti Vabariik
rahvusvahelisest koostööst, kui see on vastuolus Eesti õiguse üldpõhimõtetega. Kuigi
Riigikohus ei ole seni mõistet „vastuolu Eesti õiguse põhimõtetega“ sisustanud, on Eesti
õiguse põhimõtted Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni55
osalisena
need, mis on kirjas konventsioonis56
. Täpsemalt on kriminaalmenetluse põhimõtted sätestatud
EIÕKonv artiklites 5- 7 ja KrMS-s määratletud üldsätetena §§-des 7-9 ja 15.
52
Nõukogu raamotsus 2003/577/JSK, 22. juuli 2003, vara või tõendite arestimise otsuste täitmise kohta
Euroopa Liidus. ELT L 196, 2.8.2003, lk 45- 55.
53
Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Austria Vabariigi, Sloveenia
Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, mis käsitleb Euroopa
uurimismäärust kriminaalasjades, kohta- seletuskiri. 2010/0817 (COD), 03.06.2010, lk 31.
54
T. Ploom. Strasbourgi konventsioonist Lissaboni lepinguni. Rahvusvaheline koostöö kriminaalasjades. Juura,
2010, lk 18.
55
Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon. Rooma, 4. november 1950. - RT II 1996, 11, 34; RT II
2010, 14, 54.
56
Viide 54, lk 18.
15
Kuigi lepingupooled kohustuvad 1959. aasta Strasbourg`i konventsiooni alusel võimaldama
üksteisele ulatuslikku vastastikust abi kriminaalasjades, võimaldavad konventsiooni sätted
lisaks laialdastele vastastikusest abistamisest keeldumise alustele teha koostööst keeldumiseks
mitmeid reservatsioone. Nii näiteks võivad lepingupooled art 5 alusel jätta endale õiguse teha
vara asukoha kindlakstegemise ja arestimise nõudekirja täitmise sõltuvaks kas ühest või
mitmest artiklis loetletud tingimusest. Art 5a kohaselt on selleks kahepoolse karistatavuse
põhimõte, mille kohaselt peab vara asukoha kindlakstegemise ja arestimise aluseks olev
kuritegu olema karistatav nii taotleva kui taotluse saanud poole seaduse järgi. Art 5b eeldab,
et kuritegu, mis oli nõudekirja aluseks, toob taotluse saanud maal kaasa väljaandmise ning art
5c, et nõudekirja täitmine on kooskõlas taotluse saanud maa seadusega. Tegelikult on artiklis
5 nimetatud reservatsioon samatähenduslik artiklis 2 loetletud vastastikusest abist keeldumise
alustega.
Konventsiooni art 3 lg 2 sisaldab endas vastastikkuse põhimõtet: kui üks lepingupool teeb ühe
eelnimetatud deklaratsioonidest, võib teine pool rakendada vastastikkust. Konventsiooni art
23 lg 1 võimaldab lepingupooltel tegelikult teha reservatsiooni kõigi konventsiooni sätete
suhtes. Eesti tegi konventsiooni ratifitseerimisel artikli 23 lõikele 1 ja artiklile 2 tuginedes
üldise reservatsiooni, luues õiguse keelduda abi andmisest juhul, kui tegu, millega seoses
taotlus on esitatud, ei loeta kuriteoks Eesti seaduste järgi57
. Kuigi nimetatud sätet tuleks
tõlgendada kitsalt, ei ole kahepoolse karistatavuse kontrolli kaotamine siiski Eesti Vabariigi
Põhiseaduse kohaselt välistatud58
.
Rahanduskuritegude menetlemise lihtsustamiseks vähendati 1959. aasta konventsiooni 17.
märtsi 1978. aasta lisaprotokolliga vastastikusest abist keeldumise aluseid ja lepiti kokku, et
lepingupooled ei kasuta konventsiooni art 2 punktis a ettenähtud õigust keelduda abi
andmisest ainult seetõttu, et taotluses on käsitletud kuritegu, mida nõudekirja saanud pool
peab rahanduskuriteoks. Samuti piirati lisaprotokolliga teo kahepoolse karistatavuse nõude
kohaldamist ja art 2 lg 1 kohaselt loeti nendel juhtudel, kui lepingupool oli vara asukoha
selgitamise ja vara arestimise nõudekirja täitmise teinud sõltuvaks teo kahepoolse
karistatavuse tingimusest, see tingimus rahanduskuriteo osas täidetuks, kui kuritegu on
karistatav taotleva poole seaduse järgi ning vastab samalaadsele kuriteole taotluse saanud
57
Kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni ja selle lisaprotokolli ratifitseerimise
seadus. - RT II 1997, 7, 36; RT I 2009, 62, 405.
58
G. Vernimmen-Van Tiggelen., L. Surano. Analysis of the Future of Mutual Recognition in Criminal Matters
in the European Union. Institute for European Studies. ECLAN- European Criminal Law Academic Network,
20th November 2008, p 12.
16
poole seaduse järgi. Lisaprotokolli artikliga 3 laiendati konventsiooni kohaldamisala karistuse
täideviimist, trahvide sissenõudmist ja kohtumenetluse kulusid käsitlevate dokumentide
kättetoimetamisele ning toimingutele, mis on seotud kohtuotsuse tegemise edasilükkamisega,
kohtuotsuse täitmisega, tingimisi vabastamisega, kohtuotsuse täitmise alguse
edasilükkamisega ja otsuse täitmise peatamisega.
Teiseks teemakohase käsitluse all olevaks konventsiooniks on 1959. aasta Strasbourg`i
konventsiooni põhimõtetel rajanev ja seda täiendav Euroopa Liidu liikmesriikide vaheline
kriminaalasjades vastastikuse õigusabi 29. mai 2000 a konventsioon59
, mis jõustus alles 2005.
aastal, kui piisav arv liikmesriike olid selle ratifitseerinud. Konventsiooni preambula kohaselt
soovitakse tugevdada ja kaasajastada EL liikmesriikide vahelist õigusalast koostööd
kriminaalasjades ning täiendatakse oluliselt 1959. aasta Strasbourg`i konventsiooniga
ettenähtud koostöö võimalusi. Konventsioon kujutab endast olulist sammu õigusalase koostöö
edasiarendamises.
Ühe peamise muudatusena võrreldes 1959. aasta Strasbourg`i konventsiooniga tõi 2000. aasta
konventsioon kaasa võimaluse õigusabitaotlust esitades taotleda selle täitmist taotluse
esitanud riigi seaduse kohaselt (forum regit actum põhimõte)60
. Konventsiooni art 4 lg 1
kohaselt täidab taotluse saanud liikmesriik taotluse esitanud liikmesriigi poolt sõnaselgelt
nõutud vorminõudeid ja menetlustoiminguid, kui konventsioonis ei ole sätestatud teisiti ja kui
sellised vorminõuded ja menetlustoimingud ei ole vastuolus abi osutava liikmesriigi õiguse
põhimõtetega. Nii on sätestatud ka KrMS § 463 lg-s 1, mille kohaselt võidakse välisriigi
taotlusel selle täitmisel lähtuda menetlusnormidest, mis erinevad KrMS-s sätestatutest, juhul
kui see ei ole vastuolus Eesti õiguse põhimõtetega. Jälitustoiminguid saab aga 2000. aasta
konventsiooni artiklitest 12 ja 14 tulenevalt läbi viia üksnes taotluse saanud riigi õigusaktide
kohaselt.
Eelnimetatud muudatuse tingisid erinevused riikide kriminaalmenetluste vahel, mistõttu ei
olnud teatud juhtudel õigusabitaotlust täitva riigi poolt kogutud tõendeid võimalik kasutada
taotluse esitanud riigis ja selleks anti taotlust esitavale riigile võimalus taotleda tõendite
kogumist sellele riigile vastuvõetaval viisil61
. Eesti kriminaalmenetluses on KrMS § 65
59
Euroopa Liidu liikmesriikide vaheline kriminaalasjades vastastikuse õigusabi 29. mai 2000 a konventsioon. -
RT II 2004, 16, 69.
60
T. Ploom. Strasbourgi konventsioonist Lissaboni lepinguni. Rahvusvaheline koostöö kriminaalasjades. Juura,
2010, lk 49.
61
Ibid, lk 49.
17
kohaselt lubatud kasutada välisriigis selle riigi seaduste kohaselt kogutud tõendeid, kui tõendi
saamiseks tehtud menetlustoiming ei ole vastuolus Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega.
Siinkohal tuleks märkida, et kehtivates tõendite kogumist käsitlevates eeskirjades, milleks on
kõnealused konventsioonid ja eelpool nimetatud Euroopa tõendikogumismäärust käsitlev
raamotsus, käsitletakse tõendite vastuvõetavuse küsimust ainult kaudselt, sest tõendite
kogumise ühiseid standardeid nendega kehtestatud ei ole. Sellise olukorraga kaasneb risk, et
kriminaalasjades tõendite kogumist käsitlevad õigusaktid toimivad tõhusalt ainult nende
liikmesriikide puhul, kus tõendite kogumise suhtes kehtivad sarnased riiklikud standardid.62
Probleemi lahenduseks peetakse samas allikas ühiste standardite kehtestamist
kriminaalasjades tõendite kogumisele63
. Nimetatud allikaks peaks tulevikus saama Euroopa
uurimismääruse direktiiv.
Kui 1959. aasta Strasbourg`i konventsioonis olid nimetatud vaid üksikud menetlustoimingud
ehk õigusabitaotluste liigid, siis 2000. aasta konventsioon sisaldab regulatsiooni paljude
õigusabi liikide kohta. 2000. aasta konventsiooni teises jaotises on nimetatud järgmised
vastastikuse abistamise erivormid: artiklis 8 kuriteoga saadud vara tagastamine (Eestis
vastavalt KrMS §§ 469, 470), artiklis 9 vahi all viibiva isiku ajutine üleandmine (KrMS §§
466, 467), artiklites 10 ja 11 video- ja telefonikonverents (KrMS § 468), artiklis 12
kontrolltarne, artiklis 14 varjatud kohtueelne menetlus ja tehnilise sidevahendi pealtkuulamine
(jälitustoimingud KrMS §§ 115-120, 472) ning artiklis 13 eraldiseisva koostöö liigina ühine
uurimisrühm (KrMS § 471), mida käsitletakse põhjalikumalt käesoleva töö teises peatükis.
Lisaks on igal liikmesriigil võimalik kuritegude kohta teavet edastada omaalgatuslikult
(KrMS § 473). Seega võrreldes 1959. aasta Strasbourg`i konventsiooniga sisaldab 2000. aasta
konventsioon konkreetset regulatsiooni, mis võimaldab lisaks nn traditsioonilistele taotlustele
õigusabi korras taotleda ka jälitustoimingute teostamist. Kokkuvõtvalt võib seega öelda, et
2000. aasta konventsiooniga täiendati oluliselt 1959. aasta Strasbourg`i konventsiooniga
ettenähtud rahvusvahelise koostöö võimalusi.
62
Roheline raamat kriminaalasjades erinevates liikmesriikides tõendite kogumise ja selliste tõendite
vastuvõetavuse kohta. Brüssel 11.11.2009. KOM (2009) 624 lõplik, lk 5.
63
Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala kodanike
teenistuses”. Brüssel 10.6.2009. KOM (2009) 262 lõplik, lk 17.
18
1.3. Vastastikuse tunnustamise põhimõte
Vastastikuse tunnustamise põhimõtet tutvustati Euroopa Ülemkogu Tampere kohtumisel 1999.
aastal kui Euroopa õigusruumi nurgakivi. Selle põhimõtte kohaselt tunnustatakse ja vajadusel
täidetakse ühe liikmesriigi poolt vastuvõetud menetlusotsust teise liikmesriigi poolt ilma
täiendavate eeltingimusteta ja viivitamatult. Kui klassikaline rahvusvaheline koostöö oli siiani
valitsustevaheline ja seda iseloomustasid vastastikkuse, topeltkaristavuse ja spetsiaalsuse
põhimõte64
, siis EL liimesriikide vahel on need põhimõtted alates Amsterdami lepingust
paljuski asendunud vastastikuse tunnustamise põhimõttega ja sellega on õigusalane koostöö
kriminaalasjades viidud EL-s uuele tasemele.
Vastastikuse tunnustamise näideteks on nõukogu raamotsused. Nagu juba eelpool käsitletud,
andis Amsterdami lepingu art K.6 lg 2 p 2 nõukogule õiguse liikmesriikide õigusaktide
ühtlustamiseks uue õigusakti liigina vastu võtta raamotsuseid. Raamotsused on oma
iseloomult liikmesriikidele saavutatava eesmärgi suhtes siduvad, kuid jätavad riigi
ametiasutustele rakendamise vormi ja meetodite valikul vabad käed. Sõltumata valitud
rakendamise vormist tuleb järgida selguse, õiguskindluse ja tõhususe põhimõtteid.
Raamotsustel ei ole vahetut õigusmõju.
Põhimõtet, et raamotsustel ei ole vahetut õigusmõju, kinnitas ka Euroopa Kohus 16. juuni
2005. aasta otsuses Pupino65
, juhtides tähelepanu, et raamotsustel on kohustuslik jõud selles
mõttes, et need on „saavutatavat tulemust silmas pidades” liikmesriikidele „siduvad, kuid
jätavad riigi asutustele vabaduse valida vorm ja meetodid” (p 33). Kohus märkis,. Et
raamotsuste kohustuslik jõud toob liikmesriikide asutustele ja eelkõige liikmesriikide
kohtutele kaasa siseriikliku õiguse kooskõlalise tõlgendamise kohustuse (p 34). Kohus on
asunud seisukohale, et sarnaselt direktiive puudutava regulatsiooniga tuleb raamotsust silmas
pidada siseriikliku õiguse tõlgendamisel, kui see raamotsus on asjakohane konkreetse
kriminaalasja lahendamisel. Seega tuleneb Pupino lahendist, et raamotsus tuleb kaasata
üksnes siseriikliku õiguse tõlgendamisele. Tõlgendus aga ei saa ületada siseriiklikus õiguses
sätestatud piire (p 47) ning siseriikliku õiguse tõlgendamise tulemil ei tohi menetlus kujuneda
süüdistatava suhtes ebaõiglaseks (p 59).
64
H. G. Nilsson. 3. From Classical Judicial Cooperation to Mutual Recognition. Revue internationale de droit
pénal 1/2006 (Vol 77), p 53.
65
Euroopa Kohtu 16. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C-105/03, Pupino. - ELT L 292, 15.11.2006.
19
Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on tõdenud66
, et raamotsustel ei ole siseriiklikult vahetut
õigusmõju, s.t nad ei ole otsekohaldatavad, vaid eeldavad seadusandja tegevust siseriikliku
õiguse kujundamisel, saavutamaks raamotsuses sätestatud eesmärkide ja põhimõtete
realiseerumine. Eeltoodust tuleneb üheselt, et raamotsus ei saa asendada siseriiklikult kehtivat
õigust, siseriiklik õigus on autonoomne ning seda saab ja tuleb seadusandja vahendusel
kujundada raamotsusega kokkulepitud suunas (p 7). Kriminaalkolleegium märkis, et Euroopa
Kohtu otsusest tuleneb vaid suunis, et siseriiklikku õigust tuleb võimaluse korral
maksimaalselt tõlgendada raamotsuse valguses. Menetluse läbiviimisel vahetu tuginemine
raamotsusele on karistusõiguse autonoomiat silmas pidades välistatud (p 11.1) ning
siseriikliku seaduse tõlgendamisel nõukogu raamotsuse valguses peab jääma piiridesse, mida
võimaldab konkreetne seadus (p 12).
Järgnevalt peatutakse vastastikuse tunnustamise põhimõttel põhjalikumalt. Kõigepealt võib
kõnealust põhimõtet iseloomustada kui õiguslikku ja poliitilist revolutsiooni, mis asendab
väga suurel määral pika ja vaevalise lepingute sõlmimise protsessi, millest enamus sisaldavad
koostööks hulgaliselt piiranguid. Samuti iseloomustab vastastikuse tunnustamise põhimõtet
asjaolu, et välisriigi kriminaalõigus muutub teatud mõttes teise riigi taotlust täitva riigi õiguse
allikaks, isegi kui paljudel juhtudel ei vasta kuriteokoosseisud liikmesriikides üks-ühele.67
Vastastikkuse põhimõtte kohaselt on riikidevaheline koostöö võimalik, kui mõlemad pooled
teevad koostööd samadel alustel. Sellisel juhul võib üks pool teha koostöö sõltuvaks teatud
tingimustest ja teine pool võib sellisel juhul rakendada vastastikkust. Vastastikuse
tunnustamise põhimõtte kohaselt peaks aga üks liikmesriik ilma täiendavate eeltingimusteta
teise liikmesriigi menetlusotsust tunnustama nagu iseenda oma.
Põhimõtte oluliseks tunnuseks on teo kahepoolsest karistatavusest loobumine. Kui teo
kahepoolse karistatavuse põhimõtte puhul peab koostöö objektiks olev tegu olema karistatav
nii taotleva kui taotluse saanud poole seaduse järgi, siis vastastikuse tunnustamise põhimõtte
kohaselt on üldpõhimõttena kahepoolse karistatavuse põhimõttest loobutud ja ette nähtud
teatud kuriteoliikide kataloog, mille puhul seatakse kriteeriumiks, et tegu peab olema
taotlevas riigis karistatav vähemalt kolmeaastase vangistusega. Üheks vastastikuse
66
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus 07. märtsist 2007 nr 3-1-1-125-06 Jüri Rosina süüdistuses KarS
§ 141 lg 2 p 1, § 178 lg 1, § 179 lg 1 ja § 182 järgi. - RT III 2007, 11, 85.
67
I. Bantekas. The Principle of Mutual Recognition in EU Criminal Law. European Law Review 2007, 32(3),
pp 365-385.
20
tunnustamise põhimõtte peamiseks erinevuseks võrreldes vastastikkuse ja teo kahepoolse
karistatavuse põhimõttega ongi koostööst keeldumise alused, mida vastastikuse tunnustamise
põhimõttega on oluliselt vähendatud. Seega asendab vastastikuse tunnustamise põhimõtte
kasutuselevõtmine konventsioonidest tulenevad hulgalised piirangud koostööks. Kahepoolsest
karistatavusest loobumine on aga tekitanud küsimusi selle vastavuses seaduslikkuse ja
proportsionaalsuse põhimõttele. Nimelt on EIÕKonv art 7 lõikes 1 välja toodud seaduslikkuse
ning kuritegude ja karistuste proportsionaalsuse põhimõte (nullum crimen, nulla poena sine
lege), mis kuulub liikmesriikide ühistele riigiõiguslikele tavadele rajanevate õiguse
üldpõhimõtete hulka. Sellest põhimõttest tuleneb, et seadus peab selgelt määratlema kuriteod
ja nende eest määratavad karistused.
Seoses raamotsustes topeltkaristatavuse nõude kaotamisega on tekkinud küsimus, kas
puudutatud isikud saavad raamotsustes loetletud kuriteokategooriate (mitte
kuriteokoosseisude) puhul üheselt aru, milline tegu või tegevusetus toob kaasa
kriminaalvastutuse. Nimelt võivad raamotsustes loetletud kuriteokategooriate sisud ja
kohaldatavused olla erinevates õigussüsteemides väga erinevad. Raamotsustes sätestatud
teatud kuriteokategooriate puhul, nagu näiteks terrorism ja inimkaubandus, on selge, et need
on kriminaliseeritud olenemata liikmesriigist. Samas sisaldavad loetelud ka selliseid
kuriteoliike, mis ei pruugi igas liikmeriigis kriminaliseeritud olla. Seega on
topeltkaristatavuse kaotamisega seoses tõusetunud küsimus põhimõtte nullum crimen, nulla
poena sine lege rikkumises, sest isikutelt on võetud võimalus teada, kas nende poolt toime
pandud teod on kuriteod ja millised karistused nendele tegudele järgnevad.
Asjast Advocaten voor the Werel68
, milles Euroopa Kohus tõlgendas Euroopa
vahistamismääruse raamotsuse 2002/584 kehtivust, nähtub, et kuigi nõukogu pädevuses on
liikmesriikide õigusaktide ühtlustamiseks vastu võtta raamotsuseid, ei ole raamotsuse eesmärk
ühtlustada asjaomaste kuritegude koosseise või nende eest määratavaid karistusi (p 52).
Samas asjas tõusetus küsimus ka Euroopa vahistamismääruse raamotsuse seaduslikkuse
põhimõtte ning kuritegude ja karistuste proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise tõttu osas,
milles raamotsus kaotab artiklis 2 märgitud kuriteokategooriate puhul mitmekordse
karistamise kontrolli. Seoses mitmekordse karistatavuse kontrolli kaotamisega juhtis kohus
tähelepanu, et kuigi raamotsuse art 2 lõikes 2 nimetatud kuriteokategooriate suhtes on
kaotatud mitmekordse karistamise kontroll, on nimetatud kuritegude ja nende eest
68
Euroopa Kohtu 3. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas C-303/05, Advocaten voor de Wereld. - ELT C 140,
23.06.2007.
21
määratavate karistuste määratlemise pädevus jätkuvalt vahistamismääruse teinud liikmesriigil,
kes peab austama EL lepingu artiklis 6 välja toodud seaduslikkuse ning kuritegude ja
karistuste proportsionaalsuse põhimõtet (p 53).
Vastastikuse tunnustamise põhimõtet iseloomustab riikide suveräänsuse austamine.
Riikidevaheline koostöö kriminaalõiguse vallas on väga tundlik teema ning ka vastastikuse
tunnustamise põhimõtte rakendamisel on põhirõhk riikide suveräänsuse austamisel ning
kriminaalõiguse süsteemidesse mittesekkumisel. Vastastikuse tunnustamise põhimõtte
kasutuselevõtmine võimaldab liikmesriikidel üldjuhul säilitada siseriiklikud
kriminaalõigussüsteemid ja seeläbi vähendada vajadust EL tasandil liikmesriikide
õigusnormide harmoniseerimiseks. See aga on paljude jaoks rohkem meeltmööda kui EL
tasandilt liikmesriikide materiaalõiguse ühtlustamine.69
Kõnealuse põhimõtte kasutuselevõtmise eesmärgiks ongi ületada takistus, mis seisneb riikide
kriminaalõiguse ja kriminaalmenetluse süsteemide erinevuses ja sellest tulenevalt õiguslikest
alustest õigusabist keeldumiseks70
. Põhimõte võimaldab EL liikmesriikidel suurel määral
tunnustada kriminaalmenetlusalaseid otsuseid materiaalõiguslikele eristustele vaatamata.
Hoolimata liikmesriikide õigussüsteemide erinevustest aktsepteeritakse teiste liikmesriikide
otsuseid samaväärsena kui enda omasid. Õigussüsteemide erinevused ei tohiks mõjutada
õigusemõistmist ega tekitada olukorda, kus kurjategijad saavad EL piires vabalt ringi liikudes
ära kasutada õigussüsteemide erinevusi ja sellega vältida vastutusele võtmist.
Politsei- ja õigusalases koostöös EL-s on keskne roll vastastikusel usaldusel71
. Vastastikuse
tunnustamise põhimõtte kohaselt tunnustavad liikmesriigid teiste liikmesriikide
menetlusotsuseid tingimusteta ja teatud osas loobutud teo kahepoolsest karistatavusest ehk
koostööst keeldumise alustest. Seega peab vastastikune tunnustamine põhinema
liikmesriikide usaldusel teiste liikmesriikide õigussüsteemide vastu. Vastastikkuse põhimõtte
ja vastastikuse tunnustamise põhimõtte peamiseks erinevuseks ongi see, et vastastikuse
tunnustamise puhul ei pea vastastikusele usaldusele tuginev taotluse saanud liikmesriik
69
M. Fletcher., R. Lööf., B. Gilmore. EU Criminal Law and Justice. Edward Elgar Publishing, 2008, lk 109.
70
T. Ploom. Strasbourgi konventsioonist Lissaboni lepinguni. Rahvusvaheline koostöö kriminaalasjades. Juura,
2010, lk 43.
71
A.A.H.Van Hoek., M. Luchtman. Transnational Cooperation in Criminal Matters and the Safeguarding of
Human Rights. - Utrecht Law Review. Volume 1, Issue 2, December 2005, p 9.
22
kontrollima enne taotluse täitmist kontrollima selle seaduslikkust72
. Ka Euroopa Kohus on
märkinud, et liikmesriikide vaheline koostöö eeldab vastastikust usaldust üksteise
karistusõiguse süsteemide suhtes ja seda, et liikmesriikides tunnustatakse teistes
liikmesriikides kehtiva karistusõiguse kohaldamist, isegi kui nende siseriikliku õiguse alusel
oleks lahendus erinev73
. Vastastikune usaldus on seega vastastikuse tunnustamise toimimise
aluseks.
Vastastikuse usalduse tugevdamine omakorda seostub ühelt poolt seadusandliku tegevusega,
mis peab tagama isikute õiguste igakülgse kaitse EL territooriumil ja teiselt poolt on see
seotud mitmete praktiliste meetmetega, et tugevdada tunnet ühtsesse kohtumõistmise
kultuuriruumi kuulumisest.74
Vastastikune usaldus ei ole asi iseenesest, vaid seda tuleb
õppida75
ning positiivsete kogemuste saamiseks on oluline nii koostööd tegevate poolte
suhtumine kui ka omavaheline suhtlemine76
. Üheks heaks koostöö- ja suhtlemisvõimaluseks
on näiteks ühiste uurimisrühmade moodustamine.
Kriminaalasjades tehtud otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamise meetmete
programmi77
sissejuhatuses deklareeritakse, et vastastikune tunnustamine on mõeldud
tugevdama koostööd liikmesriikide vahel, aga samas tõhustama ka üksikisiku õiguste kaitset.
Programmis on märgitud, et vastastikuse usalduse tugevdamise seadusandlikud meetmed
peaksid järgima kahte eesmärki: esiteks peab vastastikuse tunnustamise objektiks olevate
kohtuotsuste puhul olema tagatud isikute õiguste kõrgetasemeline kaitse ja teiseks peab otsuse
tegema vastava kohtuasja lahendamiseks pädevaim kohus. Kriminaalasjades tehtud otsuste
vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamine eeldab, et liikmesriigid usaldavad üksteiste
kriminaalkohtusüsteeme. Vastastikuse tunnustamise ulatus sõltub omakorda mitmetest
72
L. B. Winter. European Investigation Order for Obtaining Evidence in the Criminal Proceedings. Study of the
Proposal for a European directive. - Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.zis-
online.com/dat/artikel/2010_9_490.pdf, 23. veebruar 2011, p 582.
73
Euroopa Kohtu 11. veebruari 2003 aasta otsus liidetud kohtuasjades C-187/01 ja C-385/01,
eelotsusetaotlused kriminaalasjades, milles süüdistatavad on Hüseyin Gözütok ja Klaus Brügge. - EKL 2003,
lk I-01345, p 33.
74
Komisjoni teatis Nõukogule ja Euroopa Parlamendile kriminaalasjades tehtud kohtuotsuste vastastikuse
tunnustamise ja liikmesriikidevahelise usalduse tugevdamise programmi kohta. Brüssel 19.5.2005. KOM
(2005) 195 lõplik.
75
G. Vernimmen- Van Tiggelen., L. Surano. Analysis of the Future of Mutual Recognition in Criminal Matters
in the European Union. Institute for European Studies. ECLAN – European Criminal Law Academic
Network, 20th November 2008, p 20.
76
Ibid, p 21.
77
Programme of measures to implement the principle of mutual recognition of decisions in criminal matters. -
OJ C 12, 15.1.2001, p 10.
23
parameetritest, mis määravad selle tulemuslikkuse. Nende parameetrite hulka kuuluvad
muuhulgas kahtlustatavate õiguste kaitse mehhanismid ja ühised miinimumnormid.78
Mis puudutab eelnimetatud kahtlustatavate õiguste kaitse mehhanisme ja miinimumnorme,
siis vastastikusel tunnustamisel on otsene seos menetlusõiguslike tagatistega eelkõige
seetõttu, et Tampere järeldustes silmas peetud vastastikuse tunnustamise puhul eeldatakse, et
ühes liikmesriigis tunnustatakse ja täidetakse teise liikmesriigi kohtuotsuseid automaatselt,
ilma nende otsuste seaduslikkust kontrollimata. Arvestades riikide suveräänsust ümbritsevat
tundlikkust ja seda, et reeglina austatakse liikmesriikides just oma õigussüsteemi, on
vastastikune tunnustamine õigusalase koostöö vallas kriminaalasjades võimalik ainult siis, kui
kõik liikmeriigid saavad toetuda teises riigis tehtud kohtuotsustele, mis vastavad vähemalt
minimaalsetele menetlusõiguslikele tagatistele, mis on ette nähtud siseriiklikult.79
Seega on
vastastikuse tunnustamise põhimõtte aluseks vastastikune usaldus, mis on omakorda otseselt
seotud isikute õiguste kõrgetasemelise kaitsega.
Peamiste protsessuaalsete kaitsemeetmete suhtes ühiste miinimumnormide kohaldamiseks ja
seeläbi liikmesriikide vahelise usalduse suurendamiseks esitas komisjon 2004. aasta aprillis
raamotsuse ettepaneku, mis käsitles teatavaid EL-s kriminaalasjade menetlemisel kehtivaid
menetlusõiguse sätteid.80
Ettepaneku eesmärk oli kriminaalmenetlusele allutatud isikute
teatavate õiguste tagamine kindlaksmääratud miinimumtasandil kõikides EL liikmesriikides.
Nendeks õigusteks olid õigus advokaadi kaitsele, õigus tõlgi- ja tõlketeenusele, õigus
konsulaarabile, ohustatud isikute õigus kaitsele ja kahtlustatavate ning süüdistatavate kirjalik
teavitamine nende õigustest. Raamotsuse ettepaneku seletuskirjast nähtub, et kuigi kõik
liikmesriigid on EIÕKonv osalised, on kogemus siiski näidanud, et vajadusele vaatamata ei
usaldata alati piisavalt teiste liikmesriikide kriminaalkohtusüsteeme.
Raamotsuse ettepaneku suhtes suurenes aga läbirääkimiste ajal vastuseis, mille peamiseks
põhjuseks olid arvatavasti küsimus EL pädevuses selliseid siseriiklikke õigussüsteeme
mõjutavaid miinimumtasandil eeskirju kehtestada või küsimus, kas sellist kavandatavat
õigusakti tuleks kohaldada üksnes piiriüleste juhtumite puhul. Samuti olid ettepaneku vastaste
78
Programme of measures to implement the principle of mutual recognition of decisions in criminal matters. -
OJ C 12, 15.1.2001, pp 10-11.
79
G. Vermeulen., L. Van Puyenbroeck. Approximation and Mutual Recognition of Procedural Safeguards of
Suspects and Defendants in Criminal Proceedings Throughout the European Union. EU and International
Crime Control. Maklu, 2010, p 47.
80
Ettepanek: Nõukogu raamotsus teatavate protsessuaalsete õiguste kohta kriminaalmenetlustes kõikjal
Euroopa Liidus. Brüssel, 28.4.2004. KOM (2004) 328 lõplik.
24
argumentideks, et selles sätestatud õigused on liiga ebamäärased, standardid liiga madalad või
ei pidavat raamotsus EIÕKonv valguses mingit lisaväärtust juurde andma.81
Tulemus oligi
see, et poliitilisele kokkuleppele ettepaneku osas ei jõutud. 2009. aastaks siiski vastuseis
protsessuaalsete kaitsemeetmete suhtes ühiste miinimumnormide kohaldamiseks taandus.82
2009. aasta juulis esitas komisjon uue raamotsuse eelnõu õiguse kohta suulisele ja kirjalikule
tõlkele kriminaalmenetluses83
, kuigi- nagu pealkirjastki näha, on see võrreldes 2004. aasta
ettepanekuga oluliselt piiratum. 15.11.2010 a ehk Lissaboni lepingu jõustumise järgselt
jõustus ettepanek Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivina84
.
Kriitikute seisukohalt ongi EL poliitika peamiselt süüdistusele orienteeritud ning
miinimumeeskirjade kehtestamisele ja EL tasemel kaitseõiguse tagamisele ei ole pööratud
sama palju tähelepanu kui vahenditele, millega soovitakse tõhustada võitlust kuritegevuse
vastu.85
Peamiseks vastastikuse usalduse puudumise põhjuseks peetakse seda, et põhiõigused
ja kahtlusaluste menetlusõiguslikud tagatised ei ole kogu EL-s piisavalt kaitstud. On isegi
väidetud, et vastastikuse tunnustamise põhimõte viib õiguste kaitse vähenemiseni.86
Ka
kaitsjad on seisukohalt, et vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamisel ei ole süüdistuse
ja kaitse poole huvid tasakaalus ning põhimõtte kohaldamisest saab kasu ainult süüdistav
pool87
. Vabadusel, turvalisusel ja õiglusel rajaneval alal peavad aga vabadus, turvalisus ja
õiglus olema tasakaalustatud. Käesoleva magistritöö kirjutamise ajaks ongi vastastikuse
tunnustamise põhimõtte kohaldamisest tulenevalt EL tasandil saanud üheks põhiküsimuseks,
kuidas järjest tihedama õigusasutuste koostöö ja sellega seoses tõendite järjest vabama
liikumise kõrval tagada kahtlustatavatele ja kostjatele tõhusad menetlusõiguslikud
garantiid88
.
Kõnealuse alapeatüki aitavad kokku võtta 2008. aastal valminud analüüsi tulemusena selle
autorite poolt esitatud parameetrid, mida peaks vastastikuse tunnustamise instrumentide
81
G. Vermeulen., L. Van Puyenbroeck. Approximation and Mutual Recognition of Procedural Safeguards of
Suspects and Defendants in Criminal Proceedings Throughout the European Union. EU and International
Crime Control. Maklu, 2010, p 48.
82
G. Vernimmen-Van Tiggelen., L. Surano. Analysis of the Future of Mutual Recognition in Criminal Matters
in the European Union. Institute for European Studies. ECLAN – European Criminal Law Academic
Network, 20th November 2008, p 11.
83
Ettepanek: Nõukogu raamotsus õiguse kohta suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses. Brüssel,
8.7.2009. KOM (2009) 338 lõplik, lk 1-13.
84
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2010/64/EL, 20. oktoober 2010, õiguse kohta suulisele ja
kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses. - ELT L 280, 26.10.2010, lk 1-7.
85
Viide 81, p 44.
86
M. Fletcher., R. Lööf., B. Gilmore. EU Criminal Law and Justice. Edward Elgar Publishing, 2008, p 111.
87
Viide 82, p 15.
88
Viide 81 pp 43-62.
25
vastuvõtmisel ja kohaldamisel arvesse võtma. Nende parameetrite kohaselt peab vastastikune
tunnustamine parandama õigusalast koostööd, tagades samas üksikisikute õiguste kaitse.
Arvesse tuleb võtta liikmesriikide erinevusi, samal ajal ei tohi aga loobuda õiguse
ühtlustamisest, mis on koostöö ja individuaalse kaitse tagamiseks vajalik. Vastastikune
tunnustamine põhineb vastastikusel usaldusel, mis tuleneb ühisest õigusruumist.89
Eelnimetatud parameetrid väljendavad kokkuvõtvalt ja ideaalis kõige paremini vastastikuse
tunnustamise põhimõtte olemust.
1.4. Lissaboni lepingust tulenevad muudatused liikmesriikide vahelises koostöös
Kõnealuses alapeatükis analüüsitakse 01. detsembril 2009 a jõustunud Lissaboni lepingust
tulenevaid muudatusi liikmesriikide vahelises kriminaalmenetlusalases koostöös. Eesti
Vabariigi Riigikogu ratifitseeris Lissaboni leping lepingu 11. juunil 2008 a90
. Lissaboni leping
muutis seni kehtivaid lepinguid ja sisaldab EL lepingu ja Euroopa Ühenduse asutamiselepingu
muudatusi. Seejuures Euroopa Ühenduse asutamiseleping sai uue nime, milleks on Euroopa
Liidu toimimise leping.
Õigusalane koostöö kriminaalasjades paikneb ELTL V jaotise 4. peatükis. Õigusalase koostöö
eesmärgiks on liikmesriikides turvalisuse kõrge taseme tagamine, võitlus organiseeritud
kuritegevuse ja uute kuriteoliikidega ning läbivaks jooneks on teises liikmesriigis tehtud
kriminaalmenetluslike otsustuste vastastikune tunnustamine ja täitmine liikmesriikide poolt
ilma protseduurilisi lisakitsendusi tegemata91
.
Lissaboni lepingu kohaselt rajaneb kriminaalasjades tehtav õigusalane koostöö nn kahel
sambal- otsuste vastastikusel tunnustamisel ja liikmesriikide kriminaalõiguse ühtlustamisel,
seejuures põhirõhk on siiski esimesel92
. Lepingu jõustumisest alates on 1999. aasta Tampere
kohtumisel kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö nurgakiviks tunnistatud vastastikuse
89
G. Vernimmen-Van Tiggelen., L. Surano. Analysis of the Future of Mutual Recognition in Criminal Matters
in the European Union. Institute for European Studies. ECLAN – European Criminal Law Academic
Network, 20th November 2008, p 23.
90
Lissaboni lepingu, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut,
ratifitseerimise seadus. - RT II 2008, 14, 36.
91
Lissaboni lepingu, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut,
ratifitseerimise seaduse eelnõu seletuskiri. 28.01.2008. Arvutivõrgus kättesaadav: http://web-
static.vm.ee/static/failid/358/Lissaboni_lepingu_seletuskiri.rtf, 10. märts 2011, lk 78.
92
I. Slosarcik. The Lisbon Treaty and the mutual recognition in criminal law: The European Momentum and
the National Limits?. Arvutivõrgus kättesaadav:
http://micro5.mscc.huji.ac.il/~iasei/documents/Lisbon_Papers/mutual_recognition_for_jerusalem_conference
_(3).doc, 10. märts 2011, p 10.
26
tunnustamise põhimõte sätestatud ka aluslepingutes ning põhimõte on tunnistatud õigusalase
koostöö aluspõhimõtteks.
Nimelt püüab Euroopa Liit ELTL artikkel 67 lõike 3 kohaselt tagada turvalisuse kõrge taseme
kriminaalasjades tehtud kohtuotsuste vastastikuse tunnustamisega ja vajaduse korral
kriminaalõiguse alaste õigusaktide lähendamisega. ELTL artikkel 82 kohaselt põhineb
kriminaalasjades tehtav õigusalane koostöö kohtuotsuste ja õigusasutuste otsuste vastastikuse
tunnustamise põhimõttel ja hõlmab liikmesriikide õigus- ja haldusnormide lähendamist
nendes valdkondades, milles liit võib võtta kriminaalõigusalase koostöö edendamiseks
meetmeid. Nimetatud valdkondade loetelu on võrreldes varasemaga muudetud ja täiendatud.
Mis puudutab aga õigusaktide lähendamist, siis varem hõlmasid vastavad meetmed
miinimumeeskirjade kehtestamist kuriteokoosseisu tunnuste ja karistuste suhtes üksnes
organiseeritud kuritegevuse, terrorismi ja ebaseadusliku uimastikaubanduse valdkonnas
(senise EL lepingu art 29, 31e).
Oluliseks muudatuseks võrreldes kehtiva korraga on EL kriminaalõiguslike õigusaktide
menetluskord. Kui enne Lissaboni lepingu jõustumist kehtis nõukogu nn III samba valdkonda
kuuluva raamotsuse vastuvõtmiseks ühehäälsuse nõue, siis Lissaboni leping näeb ette selle
valdkonna õigusaktide vastuvõtmist Euroopa Parlamendis ja nõukogus ehk siis õigusaktide
vastuvõtmist kvalifitseeritud häälteenamusega tavamenetluse korra kohaselt.93
Sambasüsteemi
kaotamisega väheneb oluliselt eri protseduuride ja õigusaktide arv, millega püütakse muuta
EL-i läbipaistvamaks ja efektiivsemaks.94
Kui alates Amsterdami lepingust toimus politsei- ja õigusalane koostöö raamotsustele
tuginedes, siis ühe olulise muudatusena hakatakse Lissaboni lepingu jõustumisest alates
raamotsuste asemel vastu võtma direktiive. Direktiivid on saavutatava tulemuse seisukohalt
siduvad iga liikmesriigi suhtes, kellele need on adresseeritud, kuid jätavad vormi ja meetodite
valiku selle riigi ametiasutustele (ELTL artikkel 288). Võrdluseks, et ka raamotsused on saa-
vutatavat tulemust silmas pidades liikmesriikidele siduvad, kuid jätavad riigi asutustele
vabaduse valida vorm ja meetodid, neil ei ole vahetut õigusmõju. Raamotsused jäävad
93
Lissaboni lepingu, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut,
ratifitseerimise seaduse eelnõu seletuskiri. 28.01.2008. Arvutivõrgus kättesaadav: http://web-
static.vm.ee/static/failid/358/Lissaboni_lepingu_seletuskiri.rtf, 10. märts 2011, lk 79.
94
H. Uustalu. Lissaboni leping- samm demokraatlikuma, efektiivsema ja läbipaistvama Euroopa poole. -
Juridica, 2008, nr 5, lk 313.
27
kehtima seni, kuni need asendatakse õigusalase koostöö osas direktiivide ja politseikoostöö
osas meetmetega.
Raamotsustest loobutakse, kuna nende vastuvõtmine nõuab kõigi liikmesriikide nõusolekut/
ühehäälsust. Samuti viis raamotsuste eelnõu arutamine sageli selleni, et komisjoni või
liikmesriikide poolt esialgu välja pakutud sõnastusest jäi kompromissvariandina alles üksnes
raamotsuse esialgse sõnastuse ja mõtte vari. Seega, kui enne Lissaboni lepingu jõustumist
võttis nõukogu õigusakte vastu ühehäälsuse alusel, konsulteerides Euroopa Parlamendiga, siis
Lissaboni lepingu jõustumisest alates võetakse õigusakte vastu kvalifitseeritud
häälteenamusega ja parlamendil on kaasotsustusõigus.95
Praktikud on selles osas väljendanud
seisukohta, et nad ei suuda rohkete ja tihti keeruliste instrumentide rakendamisega sammu
pidada96
.
Uue instrumendina võivad Euroopa Parlament ja nõukogu ELTL art 82 lõige 2 kohaselt
seadusandliku tavamenetluse kohaselt kehtestada direktiividega miinimumeeskirjad määral,
mil see on vajalik kohtuotsuste ja õigusasutuste otsuste vastastikuse tunnustamise ning samuti
politsei- ja õiguskoostöö hõlbustamiseks piiriülese mõõtmega kriminaalasjades. Siiski ei
tohiks selliste ühtlustavate meetmete puhul ära unustada ka kaasnevaid piiranguid, mille
kohaselt peavad sellised meetmed vastastikuse tunnustamise hõlbustamiseks olema vajalikud,
tegemist peab olema piiriülese mõõtmega ning arvesse tuleb võtta erinevusi liikmesriikide
õigustraditsioonides ja - süsteemides97
. Need miinimumeeskirjad käsitlevad tõendite
vastastikust lubatavust liikmesriikide vahel; isikute õigusi kriminaalmenetluses;
kuriteoohvrite õigusi ning kriminaalmenetluse muid eriomaseid aspekte, mis nõukogu on
otsusega eelnevalt kindlaks määranud. Seega on Lissaboni lepingus lisaks politsei- ja
õigusalase koostöö tõhustamisele väga oluliseks peetud ka isikute õiguste kaitset
kriminaalmenetluses.
Miinimumeeskirjade vastuvõtmine ei takista liikmesriike säilitamast või kehtestamast
isikutele kõrgema tasemega kaitset. EL eesmärk ei ole liikmesriikide kriminaalõiguse
ühtlustamine, vaid riikide koostöö arendamine. Miinimumnõuete kehtestamine aitab kaasa
95
Lissaboni lepingu, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut,
ratifitseerimise seaduse eelnõu seletuskiri. 28.01.2008. Arvutivõrgus kättesaadav: http://web-
static.vm.ee/static/failid/358/Lissaboni_lepingu_seletuskiri.rtf, 10. märts 2011, lk 79.
96
G. Vernimmen-Van Tiggelen., L. Surano. Analysis of the Future of Mutual Recognition in Criminal Matters
in the European Union. Institute for European Studies. ECLAN- European Criminal Law Academic Network,
20th November 2008, p 9.
97
Ibid, p 60.
28
liikmesriikide õigustraditsioonide ja -süsteemide erinevuste arvestamisele, seega ei pea
liikmesriigid loobuma oma senistest õigustraditsioonidest.98
Nagu eelpool käsitletud, on
miinimumeeskirjade kehtestamise eesmärgiks tõsta vastastikuse tunnustamise põhimõtte
parimaks rakendamiseks liikmeriikide vahelist vastastikust usaldust. Lisaks
kriminaalmenetlusalast koostööd reguleerivate miinimumeeskirjade kehtestamisele võivad
Euroopa Parlament ja nõukogu art 83 alusel seadusandliku tavamenetluse kohaselt
direktiivide abil kehtestada miinimumeeskirjad kuritegude ja karistuste määratlemiseks.
Artiklis on loetletud need kuriteoliigid, mida peetakse eriti ohtlikuks ja nendeks on: terrorism,
inimkaubandus ning naiste ja laste seksuaalne ärakasutamine, ebaseaduslik uimastikaubandus,
ebaseaduslik relvaäri, rahapesu, korruptsioon, maksevahendite võltsimine, arvutikuriteod ja
organiseeritud kuritegevus.
Võrreldes varasemaga näeb Lissaboni leping õigusalase kosstöö puhul kriminaalasjades ette
nn hädapiduri, mis tähendab, et kui liikmesriik leiab, et direktiivi või meetme eelnõu mõjutaks
tema kriminaalõigussüsteemi aluspõhimõtteid, võib ta nõuda, et direktiivi eelnõu esitataks
Euroopa Ülemkogule (ELTL artiklites 82 lg 3, 83 lg 2, 86 lg 1). Sellisel juhul peatatakse
seadusandlik tavamenetlus ning Euroopa Ülemkogul on aega aruteluks ning konsensuse
saavutamiseks neli kuud, mille möödumise järel saadab ülemkogu eelnõu tagasi nõukogule,
kes siis omakorda lõpetab seadusandliku tavamenetluse peatamise. Tegemist on garantiiga
liikmesriigile, et tema kriminaalõigussüsteemi aluspõhimõtteid arvestatakse ka uue
otsustusmehhanismi puhul ja kui esineb oht liikmesriigi kriminaalõigussüsteemi
aluspõhimõtetele, toimuvad arutelud kõige kõrgemal poliitilisel tasandil99
.
Juhul kui kokkulepet kõikide liikmesriikide vahel on võimatu saavutada, on vähemalt üheksal
asjaomase sooviga liikmesriigil õigus seada sisse tõhustatud koostöö. Viimase alustamiseks
tuleb samal ajal teavitada Euroopa Parlamenti, nõukogu ja komisjoni. Tõhustatud koostöö
loetakse sel juhul alustatuks ja sellele kohaldatakse lepingus tõhustatud koostöö kohta
sisalduvaid sätteid. Nn hädapidur on ELTL artikkel 87 lõikes 3 ette nähtud ka politseikoostöö
puhul kriminaalasjades.
98
Lissaboni lepingu, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut,
ratifitseerimise seaduse eelnõu seletuskiri. 28.01.2008. Arvutivõrgus kättesaadav: http://web-
static.vm.ee/static/failid/358/Lissaboni_lepingu_seletuskiri.rtf, 10. märts 2011, lk 79.
99
Ibid, lk 79-80.
29
Lissaboni lepinguga on muudetud ka EL institutsioone puudutavaid sätteid. Õiguskoostöö
parandamiseks kriminaalasjades on suurendatud Eurojusti ja täpsustatud Europoli pädevust
(ELTL artiklid 85 ja 88). Eurojusti ülesannete hulka võivad artikkel 85 lg 1 kohaselt kuuluda
a) riigi pädevate asutuste poolt läbiviidavate uurimise alustamine ja ettepanekute tegemine
süüdistuste esitamiseks, uudsena eelkõige seoses liidu finantshuve kahjustavate kuritegudega,
b) uurimise ja süüdistuste ettevalmistamise koordineerimine ja c) õigusalase koostöö
tugevdamine, sealhulgas kohtualluvuse konfliktide lahendamise teel tiheda koostöö abil
Euroopa õigusalase koostöö võrgustikuga. Eurojusti struktuuri, toimimismehhanismid,
tegevusvaldkonna ja ülesanded määratakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu seadusandliku
tavamenetluse kohaselt kindlaks määruste abil.
Europoli pädevust on täpsustatud ELTL artikkel 88 lõikes 1, artikkel 88 lg 2 punkti a kohaselt
võib Europoli ülesannete hulka kuuluda liikmesriikide asutustelt, kolmandatelt riikidelt või
organitelt saadud andmete kogumine, säilitamine, töötlemine, analüüs ja vahetus. Art 88 lg 2
punktis b on ette nähtud, et Europoli ülesandeks võib olla liikmesriikide pädevate asutuste
poolt ühiselt või ühiste uurimisrühmade poolt ettevõetud uurimistoimingute ja
operatiivtegevuse koordineerimine, korraldamine ja teostamine, vajaduse korral koostöös
Eurojustiga. Sarnaselt Eurojustiga määratakse Europoli struktuur, toimimismehhanismid,
tegevusvaldkond ja ülesanded kindlaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu seadusandliku
tavamenetluse kohaselt määruste abil. Siinkohal tasub märkida, et ELTL-s on eraldi sätted
politseikoostöö kohta (artiklid 87 kuni 89).
ELTL artikkel 86 lõikes 1 nähakse ette, et liikmesriikide ühehäälse otsuse alusel võib nõukogu
asutada Euroopa Prokuratuuri, mille eesmärgiks on liidu finantshuve kahjustavate kuritegude
vastu võitlemine. Euroopa Prokuratuuri ülesanne oleks uurida liidu finantshuve kahjustavaid
kuritegusid, esitada nendega seoses süüdistusi ja tagada asjaomaste kohtuotsuste tegemine.
Saksamaa Konstitutsioonikohus on EL institutsioonide pädevuse suurendamise osas
kriminaalmenetlusalases koostöös tõdenud, et EL institutsioonid peavad oma ülesandeid
täitma sellisel viisil, et oluline roll koostöös jääks liikmeriikidele, mis on õiguslikult ja
praktiliselt toimiva demokraatia eeldusteks100
. Nimetatud seisukohast tulenevalt ja arvestades
seda, et Euroopa Prokuratuuri puudutav säte oli olemas juba Amsterdami lepingu artiklis 74,
100
T. Ploom. Strasbourgi konventsioonist Lissaboni lepinguni. Rahvusvaheline koostöö kriminaalasjades. Juura,
2010, lk 72. Viide Saksamaa Konstitutsioonikohtu 30.06.2009 a otsus. Arvutivõrgus kättesaadav
www.bundesverfassungsgericht.de/.../press/bvg09-072en.html, 14. märts 2010.
30
kuid edasisi arenguid sellise institutsiooni loomiseks pole järgnenud, on Euroopa Prokuratuuri
tulevik üsna küsitav101
.
Euroopa Kohus on alates Amsterdami lepingu jõustumisest olnud pädev tegema eelotsuseid
raamotsuste kehtivuse ja tõlgendamise kohta. Liikmesriigid, kes soovisid kohtu pädevust
aktsepteerida, pidid seda tegema eraldi deklaratsiooniga. Kuna Lissaboni lepingu jõustumise
järgselt kadus Maastrichti lepinguga kehtestatud sammastel põhinev struktuur ning Lissaboni
leping kaotas Euroopa Liidu lepingu artikli 35 ja EÜ artikli 68, mis piirasid Euroopa Kohtu
pädevust, omandas Euroopa Kohus üldise pädevuse eelotsuste suhtes vabadusel, turvalisusel
ja õigusel rajaneva ala valdkonnas. Seega, mis puudutab politseikoostööd ja õigusalast
koostööd kriminaalasjades, siis Euroopa Kohtu eelotsuste alane pädevus muutub
kohustuslikuks ega sõltu enam selle pädevuse tunnustamisest iga liikmesriigi poolt
deklaratsioonis, milles olid märgitud liikmesriigi kohtud, mis võisid eelotsusetaotluse esitada.
Lissaboni lepinguga saab politsei ja kriminaalasjades õigusemõistmise valdkond ühise õiguse
osaks ning kõik kohtud võivad Euroopa Kohtu poole pöörduda. Üleminekusätetes102
on siiski
ette nähtud, et see täielik pädevus muutub kohaldatavaks alles viis aastat pärast Lissaboni
lepingu jõustumist.
Kuni Lissaboni lepingu jõustumiseni ei võimaldanud õiguslik raamistik komisjonil kohtus
algatada rikkumise menetlust liikmeriigi vastu, kes ei olnud oma õigusesse üle võtnud
raamotsusega ettenähtud kohustusi. See aga tähendas, et raamotsuste ülevõtmine ei olnud
liikmeriikide prioriteediks.103
Lissaboni lepingu jõustumise järgselt võib komisjon aga pärast
viieaastast üleminekuperioodi esitada liikmesriigi kohustuste rikkumise hagisid, mis
puudutavad enne Lissaboni lepingu jõustumist politseikoostöö ja kriminaalasjades tehtava
õigusalase koostöö valdkonnas võetud meetmeid.
ELTL artikkel 260 võimaldab EL kohtul liikmesriigilt nõuda aluslepingust tuleneva kohustuse
täitmiseks vajalike meetmete võtmist ning varasemaga võrreldes saab kohus määrata rahalise
karistuse juba liikmesriigi kohustuste rikkumist tuvastava esimese kohtuotsuse puhul, kui
liikmesriik ei teata komisjonile direktiivi ülevõtmise meetmetest. Seega võib loota, et
101
T. Ploom. Strasbourgi konventsioonist Lissaboni lepinguni. Rahvusvaheline koostöö kriminaalasjades. Juura,
2010, lk 72.
102
Euroopa Liidu lepingu ja Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versioonid. - ELT C 83,
30.3.2010, lk 1-388. Protokoll nr 36 üleminekusätete kohta, artikkel 10.
103
G. Vernimmen-Van Tiggelen., L. Surano. Analysis of the Future of Mutual Recognition in Criminal Matters
in the European Union. Institute for European Studies. ECLAN- European Criminal Law Academic Network,
20th November 2008, p 19.
31
liikmeriigid täidavad tulevikus direktiividest tulenevaid kohustusi ja võtavad need kohustused
siseriiklikusse õigusesse üle õigeaegselt, kuna kohustuste täitmisest sõltub aluslepingutes
seatud eesmärkide täitmine.
1.4.1. Euroopa uurimismääruse direktiivi eelnõu
Lissaboni lepingu jõustumine toob rahvusvahelises koostöös kaasa muudatuse, mille kohaselt
jäävad kriminaalmenetlusalast koostööd reguleerivad raamotsused kehtima seni, kuni need
asendatakse direktiividega. Töö kirjutamise ajal on esimese arenguna ettevalmistamisel
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi eelnõu, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust
kriminaalasjades (edaspidi uurimismäärus). Uurimismäärus peaks tulevikus asendama
vastastikuse õigusabi konventsioonid, Euroopa Arestimismääruse raamotsuse 2003/577/JSK
ja Euroopa tõendikogumismääruse 2008/978/JSK ning oleks üksikute eranditega aluseks
tõendite kogumisele EL-s.
Euroopa uurimismäärus on liikmesriigi pädeva asutuse tehtud õigusalane otsus ühe või mitme
konkreetse uurimistoimingu teostamiseks teises liikmesriigis, mille eesmärk on tõendite
kogumine mitut liiki menetluste, sealhulgas kriminaalmenetluse raames. Euroopa
uurimismääruse saanud liikmesriigilt eeldatakse selle täitmist vastastikuse tunnustamise
põhimõtte alusel. Kavandatava direktiivi eesmärk on luua ühtne, tõhus ja paindlik õigusakt
kriminaalmenetluse raames teisest liikmesriigist tõendite kogumiseks.104
Kriminaalasjades tõendite kogumist käsitlevaid kehtivaid eeskirju on EL-s kahte liiki, mis
tuginevad erinevatele aluspõhimõtetele- vastastikuse abistamise ja vastastikuse tunnustamise
põhimõttele. Esimest liiki õigusaktid tuginevad vastastikuse abistamise põhimõttele ja
eelkõige kuuluvad siia 1959. aasta Strasbourg`i konventsioon, mida on täiendatud Schengeni
lepingu ja 2000. aasta konventsiooni ning selle protokolliga. Teist liiki õigusaktide aluseks on
vastastikuse tunnustamise põhimõte ja siia kuuluvad Euroopa arestimismääruse raamotsus
2003/577/JSK ja Euroopa tõendikogumismääruse 2008/978/JSK raamotsus. Seejuures on
viimase reguleerimisala piiratud teises liikmesriigis asuvate tõendite arestimisega. Hilisemat
tõendite edastamist asjaomastele liikmesriikidele reguleeritakse vastastikust abistamist
käsitlevate õigusaktide või Euroopa tõendikogumismääruse raamotsusega. Praktikas ongi
104
Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Austria Vabariigi, Sloveenia
Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, mis käsitleb Euroopa
uurimismäärust kriminaalasjades, kohta- seletuskiri. Brüssel 03. juuni 2010. 2010/0817 (COD), lk 2.
32
enamikel juhtudel lisaks tõendikogumismäärusele vajalik esitada ka täiendav õigusabitaotlus
ja see on üks põhjustest, miks Euroopa uurimismääruse direktiivi ettepanek on esitatud veel
enne, kui liikmesriigid on jõudnud Euroopa tõendikogumismäärust rakendama hakata105
.
Märkida tuleks sedagi, et uurimismäärusesse võetakse 2000. aasta konventsioonist üle
meetmed, mis tõendikogumismääruse reguleerimisalasse ei kuulu.
Probleem tõendite kogumisel seisneb hetkel selles, et mitmest paralleelselt kehtivast
õigusaktist tulenevad reelgid võivad põhjustada segadust või tekitada olukorra, kus soovitud
tõendite kogumiseks ei kasutata kõige asjakohasemat õigusakti, mis omakorda võib takistada
tõhusat piiriülest koostööd. Lisaks võib vastastikuse abistamise põhimõttele tuginevate
õigusaktide kohaseid menetlusi pidada aeganõudvaks ja mitte eriti tõhusaks, arvestades
asjaolu, et selliste õigusaktidega ei ole kehtestatud teises liikmesriigis asuvate tõendite
kogumiseks esitatava taotluse tüüpvormi ega kindlaks määratud sellise taotluse täitmise
tähtaega. Ka vastastikuse tunnustamise põhimõttele tuginevad õigusaktid ei pruugi anda
rahuldavaid tulemusi, sest hõlmavad ainult teatavat liiki tõendeid ja pakuvad mitmeid
määruse täitmisest keeldumise aluseid.106
Eeltoodud probleemide lahendamiseks võeti 2009. aastal Stockholmi programmis eesmärgiks
piiriüleste kohtuasjadega seotud tõendite kogumiseks kõikehõlmava süsteemi loomine,
asendades selles valdkonnas kehtivad õigusaktid üheainsa uue tervikliku õigusaktiga, mis
oleks EL-s automaatselt tunnustatav ja kohaldatav ning hõlmaks võimalikult suurel määral
igat liiki tõendeid, sisaldaks täitmise tähtaegu ja piiraks võimalikult suurel määral keeldumise
aluseid. 2010. aasta aprillis esitas seitsmest liikmesriigist koosnev rühm Euroopa Parlamendi
ja nõukogu direktiivi ettepaneku, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades107
.
Ettepaneku eesmärk on teha lõpp liikmesriikide vahelise tõendite kogumise süsteemi
killustatusele ning kehtiv õiguslik raamistik asendada ühtse õigusaktiga. Ettepanekuga
püütakse saavutada omavahel ühitada paindlikkus ja õiguskindlus ning kaitseõiguse kaitsmine
ja menetluse tõhusus.108
105
L. B. Winter. European Investigation Order for Obtaining Evidence in the Criminal Proceedings. Study of the
Proposal for a European directive. - Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.zis-
online.com/dat/artikel/2010_9_490.pdf, 23. veebruar 2011, lk 583.
106
Roheline raamat kriminaalasjades erinevates liikmesriikides tõendite kogumise ja selliste tõendite
vastuvõetavuse kohta. Brüssel 11.11.2009. KOM (2009) 624 lõplik, lk 5.
107
Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Austria Vabariigi, Sloveenia
Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, …, mis käsitleb Euroopa
uurimismäärust kriminaalasjades, kohta. - ELT C 165, 24.6.2010, lk 22- 39.
108
Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Austria Vabariigi, Sloveenia
Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, mis käsitleb Euroopa
33
Nõukogu on ettepanekut läbi vaadanud alates 2010. aasta juulist ning jõupingutused on
keskendunud eelkõige artiklitele 1–10, mis käsitlevad mitmeid põhiküsimusi nagu
kohaldamisala, pädevad asutused ja ametiisikud ning keeldumise põhjused109
. Juba esialgsete
arutelude käigus avaldasid delegatsioonid üldist toetust ideele luua EL-s ühtne tõendite
saamise õiguslik kord. Enamik delegatsioone nõustus, et selline üldine kohaldamisala ei
peaks siiski laienema vastastikuse õigusabi liikidele, mis ei ole otseselt tõendite kogumisega
seotud. Samuti peaks kõnealuse õigusakti kohaldamisalast välja jääma politseikoostöö ja
ühised uurimisrühmad, viimase suhtes kohaldatakse erikorda.110
Seoses põhjalikumat arutelu
tekitanud keeldumise põhjustega on enamik delegatsioone leidnud, et keeldumise põhjused
peaksid olema konkreetsed ning vältida tuleks ulatuslikke ja üldiseid keeldumise põhjuseid111
.
Keeldumise põhjuste kohaldamisala piiramine ongi vastastikuse tunnustamise põhimõtte
eripära võrreldes vastastikuse õigusabi kehtiva süsteemiga. Üldsõnaliselt koostatud
ulatuslikud keeldumise põhjused ei oleks kooskõlas vastastikuse tunnustamise põhimõttega,
kuna sellisel juhul ei teaks uurimismääruse koostanud asutus kunagi ette, mida täitvalt
asutuselt oodata ning see õõnestaks õiguskindlust ja head koostööd.112
Kõnealuse uue instrumendi puhul tuleb arvesse võtta ka teatud olulisi põhimõtteid. Nimelt ei
tohi vastastikust õigusabi kui vastastikust tunnustamist reguleerivate õigusaktidega võrreldes
toimuda tagasiminekut nii toimingu kättesaadavuse kui kahepoolse karistatavuse nõude
täitmise kontrollimise osas, käimasolevat koostööd tuleks täiendavalt parandada ning uus
lähenemisviis ei tohiks muuta koostööd keerulisemaks113
. Seega peaks üleminekuga
vastastikuse tunnustamise ühtsele süsteemile kaasnema tõendite kogumise menetluse
lihtsustumine ja kriminaalmenetluse üldine kiirenemine.
uurimismäärust kriminaalasjades, kohta- eduaruanne. Brüssel, 26. november 2010. 2010/0817(COD),
16868/10, lk 2.
109
Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Austria Vabariigi, Sloveenia
Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, mis käsitleb Euroopa
uurimismäärust kriminaalasjades, kohta- eduaruanne. Brüssel, 26. november 2010. 2010/0817(COD),
16868/10, lk 2.
110
Ibid lk 4.
111
Ibid, lk 6.
112
Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Austria Vabariigi, Sloveenia
Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, mis käsitleb Euroopa
uurimismäärust kriminaalasjades, kohta - Poliitiline mõttevahetus. Brüssel, 29. oktoober 2010. 2010/0817
(COD), 15531/10, lk 5.
113
Viide 109, lk 7.
34
Eelnõu seletuskirja kohaselt seisnevad uurimismäärusega tehtavad peamised muudatused
järgmises114
. Menetlust lihtsustatakse ühtse õigusakti loomise abil ning seeläbi asendatakse
kõik kehtivad õigusaktid tõendite kogumise osas. Sarnaselt vastastikuse õigusabiga
keskendutakse läbiviidavale uurimistoimingule, mitte kogutava tõendi liigile, nagu Euroopa
tõendikogumismääruse raamotsuse puhul. Euroopa uurimismääruse tunnustamisest või
täitmisest keeldumiseks saab tugineda üksnes artiklis 10 ettenähtud piiratud alustele ning
artikkel 14 võimaldab tunnustamise või täitmise edasilükkamist ainult artiklis ettenähtud
juhtudel. Seega vähendatakse tunnustamisest ja täitmisest keeldumise aluseid. Samuti
kiirendatakse menetlust ja parandatakse praktilist koostööd, võimaldades näiteks
uurimismääruse koostanud riigi ametiisikutel aidata Euroopa uurimismääruse täitmist
täidesaatvas riigis.
Uurimismääruse kasutuselevõtt peaks menetlust kiirendama näiteks standardvormi kasutusele
võtmisega, mis tõlgitakse kõikide liikmesriikide ametlikesse keeltesse. Kuigi säilib kohustus
tõlkida taotlus täidesaatva riigi keelde või selle poolt valitavasse keelde, lihtsustab
standardvormi kasutuselevõtmine tõlkeprotsessi. Tähtaegade kehtestamise tulemuseks peaks
aga olema menetluse kiirenemine. Praeguses õigusraamistikus, mis koosneb peamiselt
vastastikust õigusabi käsitlevatest õigusaktidest, selliseid tähtaegu kehtestatud ei ole, mistõttu
sõltub tõendite kogumise tõhusus ja kiirus täielikult täidesaatvast riigist.115
Uurimismääruse direktiivi eelnõu artikkel 3 kohaselt, mis sätestab määruse kohaldamisala, ei
hõlma määrus ühiseid uurimisrühmasid ega nende poolt kogutavaid tõendeid, 2000. aasta
konventsioonis osutatud elektroonilise side pealtkuulamist ja vahetut edastamist ega side
pealtkuulamist, kui see on seotud konventsiooni artikli 18 lõike 2 punktides a ja c ning artiklis
20 osutatud olukordadega. Seega ei kohaldata uurimismäärust, kui konventsiooni alusel
taotleb liikmesriik sidekanali pealtkuulamist, kui pealtkuulamise subjekt viibib abi taotlevas
liikmesriigis (art 18 lg 2 p a) või kolmandas liikmesriigis (art 18 lg 2 p c) ning taotluse
esitanud liikmesriik vajab isiku side pealtkuulamiseks teise liikmesriigi tehnilist abi. Artikkel
20 sätestab aga tehnilise sidekanali pealtkuulamise teise liikmesriigi tehnilise abita, kui
sidekanali pealtkuulamist teostatakse subjekti suhtes, kes viibib muus liikmesriigis kui selles,
114
Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Austria Vabariigi, Sloveenia
Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, mis käsitleb Euroopa
uurimismäärust kriminaalasjades, kohta- seletuskiri. 2010/0817 (COD), 03.06.2010, lk 3.
115
Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Austria Vabariigi, Sloveenia
Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, mis käsitleb Euroopa
uurimismäärust kriminaalasjades, kohta – Finantsselgitus. Brüssel, 23. juuni 2010. 9288/10 ADD 3, lk 3.
35
kes oma pädeva asutuse loal pealtkuulamist teostab. Kõik muu kuulub aga uurimismääruse
kohaldamisalasse.
Euroopa tõendikogumismäärust käsitletakse käesoleva töö teises peatükis seoses raamotsuse
ülevõtmisega Eesti kriminaalmenetluse seadustikku. Seega on asjakohane käesolevas
alapeatükis peatuda ka kehtiva Euroopa tõendikogumismääruse ja kavandatava Euroopa
uurimismääruse direktiivi peamistel erinevustel. Esimeseks erinevuseks ongi instrumentide
kohaldamisala. Erinevalt tõendikogumismäärusest hõlmab uurimismäärus väikeste eranditega
kõiki uurimistoiminguid, mille eesmärgiks on tõendite kogumine. Uurimismääruse
kohaldamisala ei ole piiratud tõendikogumismääruse artikkel 14 lõikes 2 nimetatud
kuritegude loeteluga. Erinevalt tõendikogumismäärusest ei saa uurimismääruse puhul
keelduda määruse tunnustamisest või täitmisest, kui täitmine rikuks ne bis in idem põhimõtet
(raamotsuse art 1a), samuti ei ole uurimismääruses nimetatud teo kahepoolset karistatavust.
Uurimismääruse kohaselt ei ole taotleva riigi määruses osutatud uurimistoimingu puudumine
automaatselt keeldumise aluseks ning keelduda võib üksnes juhul, kui puuduvad muud
uurimistoimingud, millega oleks võimalik saavutada sama tulemus (art 9, 10).
Uurimismäärusega on kaotatud tõendikogumismääruse artiklis 7 taotlust koostavale riigile
ettenähtud tõendikogumismääruse tegemise vajalikkuse, proportsionaalsuse ja tõendite
vastuvõetavuse kontroll. Seega eeldatakse, et nimetatud tingimusi kontrollitakse siseriiklikult
enne uurimismääruse koostamist olenemata sellise nõude kehtestamisest direktiivis.
Lõpetuseks tuleks peatuda ka erinevusel seoses õiguskaitsevahenditega. Kui Euroopa
tõendikogumismääruse kohaselt peavad liikmesriigid kehtestama vajaliku korra kõikide
huvitatud isikute, sealhulgas heausksete kolmandate isikute seaduslike õiguste kaitseks, siis
uurimismääruse eelnõu art 13 näeb üksnes ette, et õiguskaitsevahendid on huvitatud isikutele
kättesaadavad vastavalt siseriiklikule õigusele ja uurimismääruse koostamise sisulisi põhjusi
võib vaidlustada üksnes hagi esitamisega määruse koostanud riigi kohtul. Seega tuleb lisaks
siseriiklikult ettenähtud menetlusõiguslikele tagatistele arvestada EIÕKonv artiklist 6
tuleneva igaühe õigusega õiglasele kohtulikule arutamisele.
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL

Mais conteúdo relacionado

Destaque

過於夢幻的殘酷現實
過於夢幻的殘酷現實過於夢幻的殘酷現實
過於夢幻的殘酷現實Dennis Lin
 
Usage of salt in agriculture and livestock
Usage of salt in agriculture and livestockUsage of salt in agriculture and livestock
Usage of salt in agriculture and livestockInfosa
 
Infosa, salinera company
Infosa, salinera companyInfosa, salinera company
Infosa, salinera companyInfosa
 
ปั่นน้ำใจให้ผู้ป่วยยากไร้
ปั่นน้ำใจให้ผู้ป่วยยากไร้ปั่นน้ำใจให้ผู้ป่วยยากไร้
ปั่นน้ำใจให้ผู้ป่วยยากไร้Kannicha Ponjidasin
 
沉默:某特教學校集體性侵事件
沉默:某特教學校集體性侵事件沉默:某特教學校集體性侵事件
沉默:某特教學校集體性侵事件Dennis Lin
 
T9 crear presentacion audiovisual sencilla, la biografia del artista ( zaira ...
T9 crear presentacion audiovisual sencilla, la biografia del artista ( zaira ...T9 crear presentacion audiovisual sencilla, la biografia del artista ( zaira ...
T9 crear presentacion audiovisual sencilla, la biografia del artista ( zaira ...Zhaira Echeverria
 
Desarrollo de emprendedores
Desarrollo de emprendedoresDesarrollo de emprendedores
Desarrollo de emprendedoresEstefany Morles
 

Destaque (12)

過於夢幻的殘酷現實
過於夢幻的殘酷現實過於夢幻的殘酷現實
過於夢幻的殘酷現實
 
Usage of salt in agriculture and livestock
Usage of salt in agriculture and livestockUsage of salt in agriculture and livestock
Usage of salt in agriculture and livestock
 
Infosa, salinera company
Infosa, salinera companyInfosa, salinera company
Infosa, salinera company
 
Nieuwe website www.opportunity.nl
Nieuwe website www.opportunity.nlNieuwe website www.opportunity.nl
Nieuwe website www.opportunity.nl
 
何謂歷史
何謂歷史何謂歷史
何謂歷史
 
ปั่นน้ำใจให้ผู้ป่วยยากไร้
ปั่นน้ำใจให้ผู้ป่วยยากไร้ปั่นน้ำใจให้ผู้ป่วยยากไร้
ปั่นน้ำใจให้ผู้ป่วยยากไร้
 
Surat lamaran nursi
Surat lamaran nursiSurat lamaran nursi
Surat lamaran nursi
 
沉默:某特教學校集體性侵事件
沉默:某特教學校集體性侵事件沉默:某特教學校集體性侵事件
沉默:某特教學校集體性侵事件
 
M型社會
M型社會M型社會
M型社會
 
Giggzo mailers
Giggzo mailersGiggzo mailers
Giggzo mailers
 
T9 crear presentacion audiovisual sencilla, la biografia del artista ( zaira ...
T9 crear presentacion audiovisual sencilla, la biografia del artista ( zaira ...T9 crear presentacion audiovisual sencilla, la biografia del artista ( zaira ...
T9 crear presentacion audiovisual sencilla, la biografia del artista ( zaira ...
 
Desarrollo de emprendedores
Desarrollo de emprendedoresDesarrollo de emprendedores
Desarrollo de emprendedores
 

Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL

  • 1. TARTU ÜLIKOOL ÕIGUSTEADUSKOND TALLINNAS Avaliku õiguse instituut Mariana London POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL Magistritöö Juhendaja: Mag iur Tristan Ploom Tallinn 2011
  • 2. 2 SISUKORD SISSEJUHATUS ........................................................................................................................3 I. POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS...........................5 1.1. Õigusalane koostöö Maastrichti lepingust Lissaboni lepinguni......................................5 1.2. Konventsioonidel põhinev vastastikune õigusabi..........................................................12 1.3. Vastastikuse tunnustamise põhimõte .............................................................................18 1.4. Lissaboni lepingust tulenevad muudatused liikmesriikide vahelises koostöös.............25 1.4.1. Euroopa uurimismääruse direktiivi eelnõu.............................................................31 II. TEABE JA TÕENDITE VAHETAMISE RAAMOTSUSED. EESTI ÕIGUSAKTIDE VASTAVUS POLITSEI- JA ÕIGUSALAST KOOSTÖÖD REGULEERIVATELE RAAMOTSUSTELE................................................................................................................36 2.1. Eesti õigusesse ülevõetud raamotsused ........................................................................36 2.1.1. Ühine uurimisrühm (raamotsus 2002/465/JSK).....................................................37 2.1.2. Euroopa arestimismäärus (raamotsus 2003/577/JSK)............................................45 2.1.3. Rahaliste karistuste tunnustamine (raamotsus 2005/214/JSK)...............................48 2.1.4. Konfiskeerimisotsuste vastastikune tunnustamine (raamotsus 2006/783/JSK) .....51 2.1.5. Raamotsused, mille rakendamiseni on aega...........................................................53 2.2. Eesti õigusesse ülevõtmata raamotsused .......................................................................56 2.2.1. Teabe ja jälitusteabe vahetamine (raamotsus 2006/960/JHA)................................56 2.2.2. Varasema karistatuse arvestamine (raamotsus 2008/675/ÜVPJ)............................61 2.2.3. Euroopa tõendikogumismäärus (raamotsus 2008/978/JSK) ..................................62 2.2.4 Tagaseljaotsuste tunnustamine (raamotsus 2009/299/JSK)....................................65 KOKKUVÕTE.........................................................................................................................67 DEVELOPMENTS OF POLICE AND JUDICIAL COOPERATION IN THE EUROPEAN UNION. EXCHANGE OF INFORMATION AND EVIDENCE IN THE EUROPEAN UNION .....................................................................................................................................71 KASUTATUD LÜHENDID.....................................................................................................73 KASUTATUD MATERJALIDE LOETELU ...........................................................................74 Kasutatud kirjandus..............................................................................................................74 Kasutatud normatiivmaterjal ................................................................................................76 Kasutatud kohtupraktika.......................................................................................................79 Kasutatud muud allikad........................................................................................................80 LISA .........................................................................................................................................83 De lege ferenda.........................................................................................................................83
  • 3. 3 SISSEJUHATUS Rahvusvaheline koostöö Euroopa Liidus on alates esimeste konventsioonide vastuvõtmisest 1950ndate aastate lõpust olnud pidevas arengus. Klassikalist rahvusvahelist koostööd iseloomustav vastastikkuse põhimõte on asendunud vastastikuse tunnustamise põhimõttega, mille kohaselt tunnustatakse ja vajadusel täidetakse ühe liikmesriigi poolt vastuvõetud menetlusotsust teise liikmesriigi poolt. Nimetatud põhimõtte kasutusele võtmisest alates on Euroopa Liidu Nõukogu liikmesriikide õigusaktide ühtlustamiseks vastu võtnud mitmeid raamotsuseid, mille eesmärgiks on lihtsustada ning kiirendada politsei- ja õigusalast koostööd liikmesriikide vahel. Euroopa Liidu liikmesriigid peavad omakorda raamotsustest tulenevad kohustused õigeaegselt inkorporeerima siseriiklikusse õigusesse, et tagada raamotsuste ühetaoline ja eesmärkidekohane täitmine. Lissaboni lepingu1 jõustumine toob omakorda kaasa muudatused rahvusvahelises koostöös. Lepingu jõustumisest alates jäävad kriminaalmenetlusalast koostööd reguleerivad raamotsused kehtima, kuni need asendatakse direktiividega. Nii näiteks on ettevalmistamisel Euroopa uurimismäärus2 , mis reguleerib kriminaalmenetluse raames teisest liikmesriigist tõendite kogumist ja peaks tulevikus üksikute eranditega olema aluseks tõendite kogumisele. Eeltoodud kontekstis tõusetub küsimus, kuidas on Euroopa Liidu Nõukogu raamotsused üle võetud Eesti õigusesse. Rahvusvahelise koostöö regulatsioon asub kriminaalmenetluse seadustiku3 19. peatükis. Kriminaalmenetluse seadustiku § 433 kohaselt põhineb rahvusvaheline kriminaalmenetlusalane koostöö Eesti Vabariigi välislepingutel, Euroopa Liidu õigusaktidel ja rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetel. Rahvusvahelise koostöö liigid on mitteammendavalt loetletud kriminaalmenetluse seadustiku § 433 lõikes 1 ja paiknevad 19. peatüki üheksas jaos. Vaid ühes jaos, mis käsitleb vara arestimist ja tõendi hoiulevõtmist Euroopa Liidu liikmesriikides, on viidatud vastavale raamotsusele. Seetõttu tõusetub küsimus, kuidas vastab kriminaalmenetluse seadustiku, aga ka teiste õigusaktide rahvusvahelise koostöö regulatsioon Eestile siduvatele raamotsustele. 1 Lissaboni lepingu, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut, ratifitseerimise seadus. 11.juuni 2008. - RT II 2008, 14, 36. 2 Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Austria Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, …, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades, kohta. - ELT C 165, 24.6.2010, lk 22- 39. 3 Kriminaalmenetluse seadustik. 12. veebruar 2003. - RT I 2003, 27, 166; RT I, 23.02.2011, 2.
  • 4. 4 Töö kirjutamisel on autori põhieesmärgiks uurida, kuidas on teabe ja tõendite vahetust käsitlevad raamotsused Eesti kriminaalmenetluse seadustikku ja võimalik, et teistesse seadustesse inkorporeeritud. Eelkõige käsitletakse raamotsuseid teabe ja jälitusteabe vahetamise ja riikidevaheliste uurimisrühmade moodustamise kohta4 . Autor püstitab hüpoteesi, et teabe ja jälitusteabe raamotsus on Eesti õigusesse seni üle võtmata. Kui hüpotees leiab kinnitust, on eesmärgiks analüüsida, millised raamotsuse sätted ja millisel kujul kriminaalmenetluse seadustikus ning võimalik, et teistes õigusaktides sätestada. Töö koosneb kahest peatükist ja alapeatükkidest. Töö kirjutamisel on liigutud teoreetiliselt käsitluselt praktilisemale. Esimeses peatükis antakse ülevaade politsei- ja õigusalase koostöö arengust Euroopa Liidus. Selleks iseloomustatakse koostööd enne Lissaboni lepingu jõustumist ja peatutakse vastastikuse õigusabi aluseks olevatel konventsioonidel. Seejärel käsitletakse põhjalikumalt vastastikuse tunnustamise põhimõtet, mille näideteks ongi raamotsused. Peatüki lõpus uuritakse Lissaboni lepingust tulenevaid muudatusi liikmesriikide vahelises koostöös ja analüüsitakse ettevalmistatavat Euroopa uurimismääruse direktiivi eelnõud, mis peaks tulevikus asendama vastastikuse õigusabi konventsioonid ning Euroopa arestimismääruse ja tõendikogumismääruse raamotsused. Teises peatükis käsitletakse detailselt Euroopa Liidu Nõukogu teabe ja tõendite vahetamist käsitlevaid raamotsuseid ning uuritakse, kas ja kuidas need raamotsused on üle võetud Eesti õigusesse. Kõigepealt käsitletakse kriminaalmenetluse seadustikku üle võetud raamotsuseid ja uuritakse, kuidas vastavad kriminaalmenetluse seadustiku sätted nende aluseks olevatele raamotsustele. Seejärel peatutakse raamotsustel, mille ülevõtmiseks on veel aega ning teise peatüki lõpus on vaatluse all Eesti õigusesse inkorporeerimata raamotsused. Töös tuuakse võrdluseks läbivalt esile kriminaalmenetluse seadustiku vastavad sätted. Kuna rahvusvahelist politsei- ja õigusalast koostööd käsitlevat eestikeelset õiguskirjandust napib, on töö kirjutamisel lisaks Euroopa Liidu Nõukogu raamotsustele ja töödokumentidele peamiselt kasutatud inglise keelset õiguskirjandust. Niipalju kui võimalik, on töö kirjutamisel toetutud ka Riigikohtu ja Euroopa Kohtu kohtupraktikale. Töös püstitatud eesmärkide saavutamiseks on kasutatud võrdlevat ja analüütilist meetodit. 4 Nõukogu raamotsus 2006/960/JHA, 18. detsember 2006, Euroopa Liidu liikmesriikide õiguskaitseasutuste vahelise teabe ja jälitusteabe vahetamise lihtsustamise kohta. ELT L 386, 29.12.2006, lk 89- 100. Parandus, ELT L 75, 15.3.2007, lk 26 ning Nõukogu raamotsus 2002/465/JSK, 13. juuni 2002, ühiste uurimisrühmade kohta. EÜT L 162, 20.6.2002, lk 1- 3.
  • 5. 5 I. POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS Rahvusvaheline koostöö EL-s on alates esimeste konventsioonide vastuvõtmisest 1950ndate aastate lõpust olnud pidevas arengus. Konventsioonidel põhinev õigusalane koostöö EL-s on tänaseks asendunud nõukogu raamotsustega. Enne raamotsuste käsitlemiseni jõudmist ja nimetatud instrumentide paremaks mõistmiseks tuleks kõigepealt peatuda rahvusvahelise koostöö olemusel ja arengul. Esimeses peatükis antaksegi ülevaade politsei- ja õigusalase koostöö arengust EL-s, millele rahvusvaheline koostöö kuni Lissaboni lepingu jõustumiseni on tuginenud. Kõigepealt iseloomustatakse politsei- ja õigusalast koostööd alates Maastrichti lepingust5 kuni Lissaboni lepingu jõustumiseni. Järgmisena tuuakse esile rahvusvahelise koostöö aluseks olevad konventsioonid koos peamiste muudatuste ja erinevustega. Seejärel peatutakse põhjalikumalt vastastikuse tunnustamise põhimõttel. Peatüki lõpus uuritakse Lissaboni lepingust tulenevaid muudatusi liikmesriikide vahelises koostöös ja analüüsitakse Lissaboni lepingu järgselt ettevalmistatavat Euroopa uurimismääruse direktiivi eelnõud6 , mis peaks tulevikus asendama vastastikuse õigusabi konventsioonid, Euroopa arestimismääruse7 ja Euroopa tõendikogumismääruse8 raamotsused. 1.1. Õigusalane koostöö Maastrichti lepingust Lissaboni lepinguni Õigusalane koostöö Euroopas põhines kuni Maastrichti lepingu jõustumiseni 1. novembril 1993. aastal peamiselt Euroopa Nõukogu konventsioonidel ja oli täiel määral valitsustevaheline. EL tasemel ei olnud sellel ajal kehtestatud õigusakte ega loodud õigusalase koostöö edendamiseks ühtseid struktuure. Maastrichti leping pani aluse EL poliitikale justiits- ja siseküsimustes ehk III samba valdkonnas. Ka Maastrichti lepingu nn kolme samba süsteemi kohaselt oli kriminaalmenetlusalane koostöö liikmesriikide valitsuste vaheline koostöö, kuid seejuures oli ka EL institutsioonidele otsuste vastuvõtmise protsessis ette nähtud oma roll- komisjonile piiratud seadusandliku initsiatiivi õigus ja Euroopa Parlamendile konsulteerimine.9 5 Euroopa Liidu leping (92/C 191/01). - RT II 2004, 3, 8. 6 Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Austria Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, …, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades, kohta. - ELT C 165, 24.6.2010, lk 22- 39. 7 Nõukogu raamotsus 2003/577/JSK, 22. juuli 2003, vara või tõendite arestimise otsuste täitmise kohta Euroopa Liidus. ELT L 196, 2.8.2003, lk 45- 55. Parandus ELT L 374, 27.12.2006, lk 20. 8 Nõukogu raamotsus 2008/978/JSK, 18. detsember 2008, mis käsitleb Euroopa tõendikogumismäärust esemete, dokumentide ja andmete kogumiseks kriminaalmenetluses kasutamise eesmärgil. ELT L 350, 30.12.2008, lk 72-92. 9 K. Raba. Õigusalane koostöö kriminaalasjades. – Juridica, 2002, nr 2, lk 126.
  • 6. 6 Maastrichti lepinguga seadis liit endale eesmärgiks arendada tihedat koostööd justiits- ja siseküsimuste valdkonnas (art B). Koostööd justiits- ja siseküsimuste valdkonnas reguleerisid Maastrichti lepingu VI jaotise sätted. Lepingu art K.1 kohaselt pidasid liikmesriigid ühist huvi pakkuvateks küsimusteks muuhulgas nii õigusalast koostööd kriminaalasjades kui politseikoostööd. Viimast selleks, et vältida terrorismi, ebaseaduslikku uimastiäri ja rahvusvahelise kuritegevuse muid tõsiseid vorme ja nende vastu võidelda, arvates vajaduse korral kaasa teatavad tollikoostöö aspektid seoses kogu liitu hõlmava teabevahetussüsteemi organiseerimisega Euroopa Politseiametis- Europolis. Euroopa Politseiamet (Europol) loodi Maastrichti lepingu jõustumise järgselt ja selle art K.3 alusel 1995. aastal Europoli konventsiooniga10 . Konventsiooni art2 kohaselt on Europoli eesmärk liikmesriikide vahelise koostöö raames parandada liikmesriikide pädevate ametiasutuste tõhusust ja koostööd terrorismi, ebaseadusliku uimastiäri ja muude raskete rahvusvaheliste kuritegude ärahoidmiseks ning nende vastu võitlemiseks. Seda aga siis, kui eksisteerivad asitõendid organiseeritud kuritegeliku struktuuri seotuse kohta ja nimetatud kuriteod peavad mõjutama kaht või enamat liikmesriiki. Konventsiooni art 3 kohaselt on Europoli põhiülesanded seotud andmete ja teabe analüüsi ning liikmesriikide vahelise teabevahetuse hõlbustamisega, aidates sellega kaasa uurimistele liikmesriikides. Europoli konventsiooni muutva 28. novembri 2002. aasta protokolliga11 kehtestati õiguslik raamistik Europoli osalemiseks ühistes uurimisrühmades. Silmas tuleks siiski pidada seda, et Europol saab osaleda nendes ühistes uurimisrühmades, mis uurivad või võivad uurida Europoli pädevusse kuuluvaid kuritegusid. Europoli konventsioon jõustus Eesti suhtes 1. juulil 2005. aastal12 . Amsterdami lepinguga13 , mis jõustus 1. mail 1999. aastal, muudeti lähenemisviisi õigusalasele koostööle ning uueks eesmärgiks seati vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomine (art B). Lepinguga viidi välispiirikontrolli, varjupaiga ja sisserände valdkonnad kolmandast sambast peaaegu täielikult üle esimesse sambasse, kolmas sammas sai uue nime- sätted politseikoostöö ja õigusalase koostöö kohta kriminaalasjades (varem sätted koostöö 10 Euroopa Liidu lepingu artiklil K.3 põhineva Euroopa Politseiameti konventsioon (Europoli konventsioon). Koostatud 26. juulil 1995. a Brüsselis. - RT II 2005, 6, 15. 11 Council act of 28 November 2002 drawing up a Protocol amending the Convention on the establishment of a European Police Office (Europol Convention) and the Protocol on the privileges and immunities of Europol, the members of its organs, the deputy directors and the employees of Europol. 2002/C 312/01, pp 1-7. 12 Euroopa Liidu lepingu artiklil K.3 põhineva Euroopa Politseiameti konventsiooniga (Europoli konventsioon) ning selle protokollidega ühinemise seadus. - RT II 2005, 6, 15; RT I 2009, 62, 405. 13 Amsterdami leping, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut, Euroopa Ühenduste asutamislepinguid ja teatavaid nendega seotud akte. - RT II 2004, 3, 8.
  • 7. 7 kohta justiits- ja siseküsimuste valdkonnas) ning Schengeni acquis ehk õigustik otsustati integreerida EL õigusesse14 . Schengeni lepingu15 sõlmisid 14. juunil 1985. aastal omavahelisest piirikontrollist loobumiseks viis riiki ja Schengeni leppe lisa ehk Schengeni konventsioon16 võeti vastu 1990. aastal. Konventsiooni jõustumisega 1995. aastal kaotati selle allkirjastanud riikide sisepiiridel kontroll. Schengeni leping võimaldas Euroopa Liidus esimese rahvusvahelise instrumendina riikidevahelist piiriülest politseikoostööd17 . Schengeni lepe näeb peamise väärtusena ette inimeste liikumisvabaduse suurenemise, kuid sama oluline on ka turvalisuse kasv. Eesti liitumisel EL-ga sai Schengeni ühenduse õigustikust, sh konventsioonist Eesti liitumislepingu lahutamatu osa18 . Kõrvalepõikena Amsterdami lepingust tuleks seoses teabevahetusega põgusalt käsitleda ka Schengeni konventsiooni alusel loodud infosüsteemi. Nimelt eeldab Schengeni piirikoodeksile vastav sisepiirikontrolli kaotamine kiiret ja usaldusväärset teabevahetust Schengeni riikide vahel. Selleks loodi Schengeni konventsiooni art 92 alusel Schengeni infosüsteem SIS (Schengen Information System), mille ülesehitus ja tegevus on reguleeritud samas konventsioonis. SIS infosüsteem koosneb kesksüsteemist ja riiklikest süsteemidest ning andmeid vahetatakse siseriiklike andmebaaside identsuse tagamiseks üksnes kesksüsteemi kaudu. Iga Schengeni riik määrab ise kindlaks asutused, kellel on õigus SIS- infosüsteemi andmeid vahetult kasutada. Eestis on nendeks asutusteks Politsei- ja Piirivalveamet19 ning Kaitsepolitseiamet. SIS andmebaas võimaldab isikute ja esemete tagaotsimist andmebaasi kaudu. Mis puudutab esemeid, siis art 100 alusel otsitakse kas arestimise või kriminaalmenetluses asitõendina kasutamise eesmärgil varastatud või muul viisil omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud sõidukeid, relvi, dokumente ja rahatähti. Seega põhineb riikidevaheline politseikoostöö paljuski just infosüsteemil SIS. 14 E. Guild., F. Geyer. Introduction: The Search for EU Criminal Law- Where Is It Headed? Security versus justice?: Police and Judicial Cooperation in the European Union. Ashgate Publishing, Ltd., 2008, pp 6. 15 Agreement between the Governments of the States of the Benelux Economic Union, the Federal Republic of Germany and the French Republic on the gradual abolition of checks at their common borders. OJ L 239, 22.9.2000, pp 13-18. 16 Convention Implementing the Schengen Agreement of 14 June 1985 Between the Governments of the States of the Benelux Economic Union, the Federal Republic of Germany and the French Republic on the gradual abolition of checks at their common borders. OJ L 239, 22.9.2000, pp 19- 63. 17 Viide 14, pp 4. 18 Leping Belgia Kuningriigi, Taani Kuningriigi, Saksamaa Liitvabariigi ... . Lisa 718904. Nimekiri Euroopa Liidu raamistikku integreeritud Schengeni acquis’ sätete ning sellel põhinevate või sellega muul viisil seotud aktide kohta, mis on alates ühinemisest uutele liikmesriikidele siduvad ja neis kohaldatavad. - RT II 2004, 3, 8. 19 1. jaanuaril 2010 alustas tööd Politsei- ja Piirivalveamet, mis loodi Politseiameti, Keskkriminaalpolitsei, Julgestuspolitsei, Piirivalveameti ning Kodakondsuse- ja Migratsiooniameti ühendamisel.
  • 8. 8 Tulles tagasi Amsterdami lepingu juurde, siis suurendati sellega EL pädevust rahvusvahelise koostöö valdkonnas. Nimelt andis lepingu art K.6 lg 2 p 2 nõukogule õiguse liikmesriikide õigusaktide ühtlustamiseks uue õigusakti liigina vastu võtta raamotsuseid. Lepingu kohaselt on raamotsused saavutatavat tulemust silmas pidades liikmesriikidele siduvad, kuid jätavad riigi asutustele vabaduse valida vorm ja meetodid. Neil puudub vahetu õigusmõju. Raamotsused on seega mõeldud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamiseks. Amsterdami lepingu jõustumisest alates on nõukogu vastu võtnud mitmeid raamotsuseid ja EL roll rahvusvahelise koostöö edendamisel on märgatavalt suurenenud20 . Lepingu jõustumisega kujunes õigusalasest koostööst kriminaalasjades EL ühe prioriteetse eesmärgi- vabadusel, turvalisusel ja õigusel põhineva ala ülesehitamise põhikomponent21 ja koostöö edendamine õigusküsimustes sai eesmärgiks omaette22 . Seega jõudis õigusalane koostöö kriminaalasjades EL-s Amsterdami lepinguga uuele tasemele. Nice`i leping23 õigusalase koostöö valdkonnas midagi fundamentaalset kaasa ei toonud, kuid viitas otsesõnu Eurojusti asutamisele24 . Eurojust moodustati 2002. aastal Euroopa Nõukogu otsusega 2002/187/JSK25 kui juriidilisest isikust EL asutus, kus iga liikmesriiki esindab üks liige. Eurojusti eesmärgiks on raskete kuritegude vastu võitlemiseks ergutada, parandada ja arendada liikmesriikide pädevate õigusasutuste vahelist koordineerimist ja koostööd (otsuse art 3). Eurojusti pädevust muudeti 16.12.2008 a otsusega 2009/426/JSK26 , mis jõustus 4. juunil 2009 a. Otsuse art 4 lõige 1 näeb ette, et Eurojusti üldises pädevuses on seda liiki kuriteod ja süüteod, mis on alati Europoli pädevuses ning muud süüteod, mis on toime pandud koos Europoli pädevuses olevate kuritegude ja süütegudega. Olulise muudatusena vastavalt otsuse 2009/426/JSK art 9f on liikmesriigi liikmetel õigus osaleda ühistes uurimisrühmades, mis on seotud nende enda liikmesriigiga, sealhulgas õigus osaleda uurimisrühmade moodustamises. 20 T. Ploom. Strasbourgi konventsioonist Lissaboni lepinguni. Rahvusvaheline koostöö kriminaalasjades. Juura, 2010, lk 13. 21 M. Fletcher., R. Lööf., B. Gilmore. EU Criminal Law and Justice. Edward Elgar Publishing, 2008, p 104. 22 K. Raba. Õigusalane koostöö kriminaalasjades. – Juridica, 2002, nr 2, lk 127. 23 Nice`i leping, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut, Euroopa Ühenduste asutamislepinguid ja teatavaid nendega seotud akte. - RT II 2004, 3, 8. 24 Viide 22, lk 127. 25 Nõukogu otsus 2002/187/JSK, 28. veebruar 2002, millega moodustatakse Eurojust, et tugevdada võitlust raskete kuritegude vastu. EÜT L 63, 6.3.2002, lk 1- 13. 26 Nõukogu otsus 2009/426/JSK, 16. detsember 2008, millega tugevdatakse Eurojusti ja muudetakse otsust 2002/187/JSK, millega moodustatakse Eurojust, et tugevdada võitlust raskete kuritegude vastu. ELT L 138, 4.6.2009, lk 14-32.
  • 9. 9 Lisaks aluslepingutele on oluline käsitleda kolme Euroopa Ülemkogu programmi, millega pandi paika EL peamised prioriteedid ja suunad õigusalases koostöös kriminaalasjades. Nimelt võttis Euroopa Ülemkogu Amsterdami lepingu alusel 15- 16. oktoobril 1999. aastal Tamperes vastu peamised prioriteedid justiits- ja siseküsimuste valdkonnas27 . Õigusalases koostöös kriminaalasjades said peamisteks prioriteetideks otsuste vastastikune tunnustamine, kriminaalõiguse ühtlustamine ja koostöö justiitsasutuste vahel28 . Tampere järeldustest tuleks esile tõsta, et Euroopa Ülemkogu kutsus liikmesriike üles kiiresti moodustama ühiseid uurimisrühmasid, et esimese sammuna võidelda uimasti- ja inimkaubanduse ning terrorismiga. Raske organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemiseks otsustati moodustada eelkäsitletud üksus Eurojust (p 46). Mis aga kõige olulisem- Tampere järeldustes tunnistati vastastikuse tunnustamise põhimõte õigusalase koostöö nurgakiviks. Tampere järelduste kohaselt hõlbustaksid kohtuotsuste tõhustatud vastastikune tunnustamine ja õigusaktide vajalik ühtlustamine nii ametiasutuste koostööd kui üksikisiku õiguste kohtulikku kaitset. Seoses tõendite kogumisega leiti, et vastastikuse tunnustamise põhimõtet tuleks kohaldada ka selliste eelotsuste suhtes, mis võimaldaksid pädevatel ametiasutustel tõendeid kiiresti koguda ja kergesti teisaldatavat vara arestida. Samuti leiti, et ühe liikmesriigi ametiasutuste seaduslikult kogutud tõendid peaksid olema vastuvõetavad teiste liikmesriikide kohtutes, arvestades seal kohaldatavaid nõudeid. Järelduste kohaselt kohaldub vastastikuse tunnustamise põhimõte nii kohtuotsustele kui ka õigusasutuste muudele otsustele. EL ja selle liikmesriikide turvalisuse küsimus muutus eriti teravaks eelkõige seoses Ameerika Ühendriikides 11. septembril 2001. aastal ja Hispaanias Madridis 11. märtsil 2004. aastal toime pandud terrorirünnakutega. Alles vahetult peale 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuid tekkis EL tasemel ühine poliitiline tahe piiriülese kuritegevuse vastu võitlemiseks vastu võtta reaalsed meetmed, mida senini olid takistanud erinevad kriminaalõiguse traditsioonid ja kohtusüsteemid. EL justiits- ja siseküsimuste nõukogu kohtus vahetult peale 11. septembri terrorirünnakuid ja leppis kokku konkreetsetes terrorismi vastu võitlemise meetmetes. EL tasemel defineeriti esimest korda terrorism ja otsustati vastu võtta 27 Tampere European Council 15 and 16 October 1999 Presidency Conclusions. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.europarl.europa.eu/summits/tam_en.htm#, 02. märts 2011. 28 K. Raba. Õigusalane koostöö kriminaalasjades. – Juridica, 2002, nr 2, lk 127.
  • 10. 10 Euroopa vahistamismääruse raamotsus29 , mis tegelikult oli juba varem komisjonis arutlusel olnud, kuid mille suhtes seni ei olnud konkreetset seisukohta võetud.30 Euroopa vahistamismäärus oli esimene konkreetne meede kriminaalõiguse valdkonnas, millega rakendati 1998. aastal Tampere järeldustes eesmärgiks seatud vastastikuse tunnustamise põhimõtet. Huvitav on asjaolu, et kõik EL liikmesriigid võtsid raamotsuse vastu alles 22. aprilliks 2005 a31 . Euroopa vahistamismäärus on üle võetud ka Eesti kriminaalmenetluse seadustikku, paiknedes 19. peatüki 9. jaos ning enamik loovutamise sätteid jõustusid 01.07.2004 a ehk vahetult peale Eesti ühinemist EL-ga. Lisaks tegid vahetult peale 11. septembri terrorirünnakuid 2001. aasta oktoobris Belgia, Prantsusmaa, Hispaania ja Ühendkuningriigi esindajad terrorismi vastu võitlemiseks ettepaneku koheselt jõustada EL liikmesriikide vahelise kriminaalasjades vastastikuse õigusabi 29. mai 2000 a konventsiooni artikkel 13, mis võimaldab liikmesriikide vahelist ühiste uurimisrühmade moodustamist.32 2000. aasta konventsioon jõustus tegelikult alles 23. augustil 2005 a, kui selle olid 25 liikmesriigist ratifitseerinud 20 liikmesriiki33 ning enne konventsiooni jõustumist võeti EL tasandil vastu raamotsus 2002/465/JSK ühiste uurimisrühmade kohta. Alates 23. augustist 2005 a asendab 2000. aasta konventsioon selle ratifitseerinud riikide vahelises koostöös eelnimetatud raamotsust. 2005. aasta Londoni pommirünnakud kiirendasid omakorda nn Euroopa tõendikogumismääruse vastuvõtmist34 ja rünnakute tagajärjel võtsid mitmete liikmesriikide valitsused vastu meetmeid politseikoostöö, sh teabevahetuse parandamiseks35 . 5. novembril 2004. aastal toimus Euroopa Ülemkogu kohtumine, kus kiideti heaks Haagi programm36 vabaduse, turvalisuse ja õiguse tugevdamiseks EL-s. Programmis seati eesmärgiks parandada liidu ja selle liikmesriikide ühist suutlikkust, muuhulgas võidelda organiseeritud piiriülese kuritegevusega ja vähendada terrorismiohtu, realiseerida Europoli ja 29 Nõukogu raamotsus 2002/584/JSK, 13. juuni 2002, Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta. EÜT L 190, 18.7.2002, lk 1-20. 30 S. Douglas-Scott. The Rule of Law in the European Union - Putting the Security into the Area of Freedom, Security and Justice. European Law Review 2004, 29(2), pp 219-242. 31 Komisjoni aruanne, mis põhineb nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse (Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta) artiklile 34 (muudetud versioon). Brüssel, 24.1.2006. KOM (2006) 8 lõplik, lk 2. 32 K. Archick. Europe and Counterterrorism: Strengthening Police and Judicial Cooperation. 23.07.2002. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.au.af.mil/au/awc/awcgate/crs/rl31509.pdf, 11. märts 2011, p 26. 33 H. G. Nilsson. 3. From Classical Judicial Cooperation to Mutual Recognition. Revue internationale de droit pénal 1/2006 (Vol 77), p 55. 34 J. Lodge. Transparency, Justice and Territoriality: The EU Border Challenge. - Security Versus Freedom?: A Challenge for Europe's Future. Edited by Balzacq, T., Carrera, S. Ashgate Publishing Group, 2006, p 271. 35 Ibid, pp 273-274. 36 Haagi programm: vabaduse, turvalisuse ja õiguse tugevdamine Euroopa Liidus. ELT C 53, 03.03.2005, lk 1- 14.
  • 11. 11 Eurojusti võimalused ning jätkata tööd kohtuotsuste ja tõendite vastastikuse tunnustamise osas kriminaalasjades37 . Vastastikuse tunnustamise põhimõtte toimima hakkamiseks võeti eesmärgiks vastastikuse usalduse tugevdamine38 . Seoses teabe vahetamise tõhustamisega leiti Ülemkogu kohtumisel, et piiriülese õiguskaitsealase teabevahetuse osas on vaja uudset lähenemist ja seati eesmärgiks, et alates 1. jaanuarist 2008 juhindutakse EL-s tingimustest, mille kohaselt võib oma kohustuste täitmiseks teavet vajav liikmesriigi õiguskaitsetöötaja seda küsida teisest liikmesriigist ja teise liikmesriigi vajalikku teavet omav õiguskaitseasutus esitab teabe küsitud eesmärgil.39 Nimetatud eesmärgil oli juba ettevalmistamisel raamotsuse 2006/960/JHA eelnõu EL liikmesriikide õiguskaitseasutuste vahelise teabe ja jälitusteabe vahetamise lihtsustamise kohta40 , mis jõustus 30.12.2006 a. Haagi programmis nähti ette olulised eemärgid ka politseikoostöö valdkonnas. Näiteks seoses piiriülese organiseeritud kuritegevuse ja muu raske kuritegevuse ja terrorismi vastu võitlemisega võeti eesmärgiks praktilise koostöö tugevdamine liikmesriikide politsei- ja tolliasutuste vahel ja Europoliga.41 Seoses ühiste uurimisrühmadega leiti, et liikmesriikide kogemused ühiste uurimisrühmade kasutamise osas on piiratud ja ühiste uurimisrühmade kasutamise soodustamiseks ja kogemuste vahetamiseks peaks iga liikmesriik määrama riikliku eksperdi. Samuti võeti eesmärgiks vastastikuse usalduse suurendamiseks parandada arusaamist liikmesriikide õigussüsteemide toimimisest ja korraldusest.42 Vastastikuse usalduse suurendamiseks aitavad kaasa näiteks liikmesriikide vahelised vastastikused hindamised. Tampere ja Haagi programmile järgnenud 2010. aasta Stockholmi programm43 on uus viieaastane arengukava, millega määratletakse strateegilised suunised õigusloome ja tegevuse kavandamiseks õigusel, vabadusel ja turvalisusel põhineva ala tugevdamiseks EL-s. Kui Tampere programmi peamiseks eesmärgiks oli vastastikuse tunnustamise põhimõtte kasutuselevõtmise juurutamine õigusalases koostöös ja Haagi programm tugines eelkõige õiguskaitseasutuste koostöö tugevdamisele, siis Stockholmi programm on oma peamiseks eesmärgiks seadnud kodanike huvid ja vajadused, eelkõige põhiõiguste ja – vabaduste ning 37 Haagi programm: vabaduse, turvalisuse ja õiguse tugevdamine Euroopa Liidus. ELT C 53, 03.03.2005, lk 1. 38 Ibid, lk 27. 39 Ibid, lk 18. 40 Nõukogu eelnõu: raamotsus 2006/960/JHA, 18. detsember 2006, Euroopa Liidu liikmesriikide õiguskaitseasutuste vahelise teabe ja jälitusteabe vahetamise lihtsustamise kohta. - ELT L 386, 29. detsember 2006, lk 89-100. 41 Viide 37, lk 21. 42 Ibid, lk 23. 43 Stockholmi programm – avatud ja turvaline Euroopa kodanike teenistuses ja nende kaitsel. - ELT C 115, 4.5.2010, lk 1-38.
  • 12. 12 isikupuutumatuse austamise, samas tagades ka turvalisuse. Stockholmi programmis on märgitud, et selleks peaksid õiguskaitsemeetmed ühelt poolt ja üksikisikute õiguste kaitseks võetavad meetmed, õigusriigi põhimõtted ja rahvusvahelise kaitse eeskirjad teiselt poolt teenima sama eesmärki ja vastastikku üksteist tugevdama44 . Üheks peamiseks tulevikuga seotud väljakutseks on Stockholmi programmis loetud usalduse tagamist ja uute mooduste leidmist liikmesriikide erinevate õigussüsteemide vahelise koostöö ja vastastikuse mõistmise suurendamiseks45 . Eeltoodule tuginedes võib seega järeldada, et Maastrichti, Amsterdami ja Nice`i lepingud on järkjärguliselt loonud ühise õigusraamistiku justiits- ja siseküsimuste valdkonnas. Tampere, Haagi ja Stockholmi programmides seatud poliitilised eesmärgid on loonud soodsa aluse koostöö lihtsustamiseks ja kiiremaks muutmiseks. 1.2. Konventsioonidel põhinev vastastikune õigusabi Rahvusvaheline koostöö põhineb KrMS § 433 lg kohaselt lisaks kahepoolsetele lepingutele ja raamotsustele mitmepoolsetel rahvusvahelistel lepingutel ehk konventsioonidel, mis tuginevad vastastikuse abistamise põhimõttele. Kuigi Eestile siduvaid konventsioone on mitmeid, käsitletakse käesoleva töö eesmärkidest lähtuvalt nendest kahte, mis reguleerivad vastastikust õigusabi ehk teabe ja tõendite vahetust ning millel rahvusvaheline koostöö kuni raamotsuste vastuvõtmiseni EL-s on põhinenud. Järgnevalt iseloomustatakse ja võrreldakse neid konventsioone. Siinkohal tuleks konventsioonide jõustumisega seoses märkida, et kuni Amsterdami lepingu jõustumiseni võis konventsioonide jõustumist blokeerida iga liikmesriik. Amsterdami lepinguga lisati aga klausel, mille kohaselt konventsioonid võivad jõustuda need vastuvõtnud liikmesriikides, kui vähemalt pooled liikmesriikidest on need vastu võtnud (artK.6). Esimeseks nendest konventsioonidest on kriminaalasjades vastastikuse abistamise 20. aprilli 1959. aasta Euroopa konventsioon46 , mis jõustus koos lisaprotokolliga Eesti suhtes 24. märtsil 1997 a47 . Konventsiooni preambula kohaselt on konventsiooni eesmärgiks saavutada oma 44 Stockholmi programm – avatud ja turvaline Euroopa kodanike teenistuses ja nende kaitsel. - ELT C 115, 4.5.2010, lk 4. 45 Ibid, lk 5. 46 Kriminaalasjades vastastikuse abistamise 20. aprilli 1959. aasta Euroopa konventsioon. - RT II 1997, 7, 36. 47 Kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni ja selle lisaprotokolli ratifitseerimise seadus. - RT II 1997, 7, 36; RT I 2009, 62, 405.
  • 13. 13 liikmete suurem ühtsus, uskudes, et ühiste reeglite vastuvõtmine vastastikuse abistamise alal kriminaalasjades aitab kaasa selle eesmärgi saavutamisele. Kuna sel ajal tehti esimesi samme EL suunas ja riikide suveräänsus oli olulisel kohal, oldi olukorras, kus ühelt poolt oli küll vajadus või soov teha koostööd teiste riikidega, kuid samas puudus vähemalt teatud juhtudel tahe tunnustada välisriigi karistusõiguse süsteemi, kui see erines siseriiklikust48 . Seega soovisid riigid kaitsta oma karistusõiguse süsteemi kui oma riigi suveräänsuse olulist osa. 1959. aasta Strasbourg`i konventsiooni art 1 lg 1 kohaselt kohustuvad lepingupooled võimaldama üksteisele ulatuslikku vastastikust abi kriminaalasjades, milles karistamine abi taotlemise ajal kuulub taotleva poole õigusasutuste pädevusse. Konventsiooni alusel toimub vastastikune abistamine nõudekirjade esitamisega. Oluline on märkida sedagi, et art 3 lg 1 kohaselt menetletakse õigusabitaotlust taotluse saanud riigi seaduste kohaselt ehk vastavalt locus regit actum põhimõttele, mis on näide riikide suveräänsuse rõhutamisest49 . Kuigi konventsioonis on nimetatud vaid üksikud menetlustoimingud, ei hõlma konventsiooni seletuskirja kohaselt art-s 1 lg 1 märgitud ulatuslik vastastikune abi kriminaalasjades ainult konventsioonis märgitud liike, vaid lisaks ka kõiki teisi koostöö liike50 . Konventsioonis nimetatud õigusabi taotluse liikidest võimaldab art 3 lg 1 uurida tõendeid või üle anda tõendavat materjali, protokolle või muid dokumente. Konventsiooni art 3 lg 2 alusel võib taotlusi esitada tunnistajate või ekspertide vande all tunnistuste andmiseks. Konventsiooni art 5 võimaldab taotlusi esitada vara asukoha kindlakstegemiseks ja arestimiseks ning art 7 alusel saab edastada kohtukutseid ja -otsuseid. Mõned konventsioonis nimetatud õigusabi taotluse liigid on tänaseks asendunud vastavate nõukogu raamotsustega. Nii on konventsiooni artikkel 3 lõikes 1 märgitud õigusabi alus asendunud 18.12.2008 a raamotsusega 2008/978/JSK51 ehk nn Euroopa tõendikogumismäärusega. Konventsiooni art 3 lg 2 on aluseks tunnistajate või ekspertide vande all tunnistuste andmise taotlemiseks ning kuigi uue instrumendina on vastu võetud 18.12.2008 a nn Euroopa tõendikogumismääruse raamotsus 2008/978/JSK, ei kohaldata 48 T. Ploom. Strasbourgi konventsioonist Lissaboni lepinguni. Rahvusvaheline koostöö kriminaalasjades. Juura, 2010, lk 47. 49 Ibid, lk 48. 50 European Convention on Mutual Assistance in Criminal Matters. Explanatory Report. Arvutivõrgus kättesaadav: http://conventions.coe.int/Treaty/EN/Reports/Html/030.htm, 13. märts 2011. 51 Nõukogu raamotsus 2008/978/JSK, 18. detsember 2008, mis käsitleb Euroopa tõendikogumismäärust esemete, dokumentide ja andmete kogumiseks kriminaalmenetluses kasutamise eesmärgil. ELT L 350, 30.12.2008, lk 72-92.
  • 14. 14 raamotsust ülekuulamiste läbiviimiseks, ütluste võtmiseks või muud laadi ärakuulamiseks, millesse on kaasatud kahtlusalused, tunnistajad, eksperdid või mis tahes muud osalised (raamotsuse art 4 lg 2a). Ehk siis raamotsuse alusel saab taotleda üksnes olemasolevaid andmeid ja uute ütluste saamiseks kohaldatakse jätkuvalt vastastikuse õigusabi menetlust. Konventsiooni art 5 aga on tänaseks asendunud 22.07.2003 a nn Euroopa arestimismääruse raamotsusega 2003/577/JSK52 . Mis puudutab kohtukutsete ja -otsuste edastamist, siis on Euroopa uurimismääruse direktiivi eelnõu seletuskirjas esitatud seisukoht, et kuigi direktiiv peaks tulevikus asendama praegu kehtivad korrad, tuleks siiski säilitada 1959. aasta Strasbourg`i konventsiooni mitmed artiklid, et nimetatud konventsiooni oleks võimalik kasutada kohtukutsete kättetoimetamiseks53 . 1959. aasta Strasbourg`i konventsiooni art 2 annab alused vastastikusest abist keeldumiseks. Nimelt võib vastastikusest abist keelduda, kui taotlus puudutab kuritegu, mida taotluse saanud pool peab poliitiliseks, poliitilise kuriteoga seotuks või rahanduskuriteoks (art 2a) ja/või kui taotluse saanud pool leiab, et taotluse täitmine võib kahjustada tema suveräänsust, julgeolekut, avalikku korda või muud tema olulist huvi (art 2b). Kuigi konventsiooni art 19 kohaselt tuleb vastastikusest abistamisest keeldumist põhjendada, on konventsiooni osalistele antud väga laialdased alused koostööst keeldumiseks ja tegelikult saab vastastikuse abi taotluse saanud pool eelnimetatud alustele viidates vajaduse või tahtmise korral alati koostööst keelduda. Mis puudutab koostööst keeldumise aluseid Eesti õiguses, siis praktikas on põhiliseks koostööst keeldumise aluseks vastuolu Eesti õiguse põhimõtetega54 . Nimetatud keeldumise aluse koostööks annab KrMS § 436 lg 1 p 2, mille kohaselt keeldub Eesti Vabariik rahvusvahelisest koostööst, kui see on vastuolus Eesti õiguse üldpõhimõtetega. Kuigi Riigikohus ei ole seni mõistet „vastuolu Eesti õiguse põhimõtetega“ sisustanud, on Eesti õiguse põhimõtted Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni55 osalisena need, mis on kirjas konventsioonis56 . Täpsemalt on kriminaalmenetluse põhimõtted sätestatud EIÕKonv artiklites 5- 7 ja KrMS-s määratletud üldsätetena §§-des 7-9 ja 15. 52 Nõukogu raamotsus 2003/577/JSK, 22. juuli 2003, vara või tõendite arestimise otsuste täitmise kohta Euroopa Liidus. ELT L 196, 2.8.2003, lk 45- 55. 53 Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Austria Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades, kohta- seletuskiri. 2010/0817 (COD), 03.06.2010, lk 31. 54 T. Ploom. Strasbourgi konventsioonist Lissaboni lepinguni. Rahvusvaheline koostöö kriminaalasjades. Juura, 2010, lk 18. 55 Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon. Rooma, 4. november 1950. - RT II 1996, 11, 34; RT II 2010, 14, 54. 56 Viide 54, lk 18.
  • 15. 15 Kuigi lepingupooled kohustuvad 1959. aasta Strasbourg`i konventsiooni alusel võimaldama üksteisele ulatuslikku vastastikust abi kriminaalasjades, võimaldavad konventsiooni sätted lisaks laialdastele vastastikusest abistamisest keeldumise alustele teha koostööst keeldumiseks mitmeid reservatsioone. Nii näiteks võivad lepingupooled art 5 alusel jätta endale õiguse teha vara asukoha kindlakstegemise ja arestimise nõudekirja täitmise sõltuvaks kas ühest või mitmest artiklis loetletud tingimusest. Art 5a kohaselt on selleks kahepoolse karistatavuse põhimõte, mille kohaselt peab vara asukoha kindlakstegemise ja arestimise aluseks olev kuritegu olema karistatav nii taotleva kui taotluse saanud poole seaduse järgi. Art 5b eeldab, et kuritegu, mis oli nõudekirja aluseks, toob taotluse saanud maal kaasa väljaandmise ning art 5c, et nõudekirja täitmine on kooskõlas taotluse saanud maa seadusega. Tegelikult on artiklis 5 nimetatud reservatsioon samatähenduslik artiklis 2 loetletud vastastikusest abist keeldumise alustega. Konventsiooni art 3 lg 2 sisaldab endas vastastikkuse põhimõtet: kui üks lepingupool teeb ühe eelnimetatud deklaratsioonidest, võib teine pool rakendada vastastikkust. Konventsiooni art 23 lg 1 võimaldab lepingupooltel tegelikult teha reservatsiooni kõigi konventsiooni sätete suhtes. Eesti tegi konventsiooni ratifitseerimisel artikli 23 lõikele 1 ja artiklile 2 tuginedes üldise reservatsiooni, luues õiguse keelduda abi andmisest juhul, kui tegu, millega seoses taotlus on esitatud, ei loeta kuriteoks Eesti seaduste järgi57 . Kuigi nimetatud sätet tuleks tõlgendada kitsalt, ei ole kahepoolse karistatavuse kontrolli kaotamine siiski Eesti Vabariigi Põhiseaduse kohaselt välistatud58 . Rahanduskuritegude menetlemise lihtsustamiseks vähendati 1959. aasta konventsiooni 17. märtsi 1978. aasta lisaprotokolliga vastastikusest abist keeldumise aluseid ja lepiti kokku, et lepingupooled ei kasuta konventsiooni art 2 punktis a ettenähtud õigust keelduda abi andmisest ainult seetõttu, et taotluses on käsitletud kuritegu, mida nõudekirja saanud pool peab rahanduskuriteoks. Samuti piirati lisaprotokolliga teo kahepoolse karistatavuse nõude kohaldamist ja art 2 lg 1 kohaselt loeti nendel juhtudel, kui lepingupool oli vara asukoha selgitamise ja vara arestimise nõudekirja täitmise teinud sõltuvaks teo kahepoolse karistatavuse tingimusest, see tingimus rahanduskuriteo osas täidetuks, kui kuritegu on karistatav taotleva poole seaduse järgi ning vastab samalaadsele kuriteole taotluse saanud 57 Kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni ja selle lisaprotokolli ratifitseerimise seadus. - RT II 1997, 7, 36; RT I 2009, 62, 405. 58 G. Vernimmen-Van Tiggelen., L. Surano. Analysis of the Future of Mutual Recognition in Criminal Matters in the European Union. Institute for European Studies. ECLAN- European Criminal Law Academic Network, 20th November 2008, p 12.
  • 16. 16 poole seaduse järgi. Lisaprotokolli artikliga 3 laiendati konventsiooni kohaldamisala karistuse täideviimist, trahvide sissenõudmist ja kohtumenetluse kulusid käsitlevate dokumentide kättetoimetamisele ning toimingutele, mis on seotud kohtuotsuse tegemise edasilükkamisega, kohtuotsuse täitmisega, tingimisi vabastamisega, kohtuotsuse täitmise alguse edasilükkamisega ja otsuse täitmise peatamisega. Teiseks teemakohase käsitluse all olevaks konventsiooniks on 1959. aasta Strasbourg`i konventsiooni põhimõtetel rajanev ja seda täiendav Euroopa Liidu liikmesriikide vaheline kriminaalasjades vastastikuse õigusabi 29. mai 2000 a konventsioon59 , mis jõustus alles 2005. aastal, kui piisav arv liikmesriike olid selle ratifitseerinud. Konventsiooni preambula kohaselt soovitakse tugevdada ja kaasajastada EL liikmesriikide vahelist õigusalast koostööd kriminaalasjades ning täiendatakse oluliselt 1959. aasta Strasbourg`i konventsiooniga ettenähtud koostöö võimalusi. Konventsioon kujutab endast olulist sammu õigusalase koostöö edasiarendamises. Ühe peamise muudatusena võrreldes 1959. aasta Strasbourg`i konventsiooniga tõi 2000. aasta konventsioon kaasa võimaluse õigusabitaotlust esitades taotleda selle täitmist taotluse esitanud riigi seaduse kohaselt (forum regit actum põhimõte)60 . Konventsiooni art 4 lg 1 kohaselt täidab taotluse saanud liikmesriik taotluse esitanud liikmesriigi poolt sõnaselgelt nõutud vorminõudeid ja menetlustoiminguid, kui konventsioonis ei ole sätestatud teisiti ja kui sellised vorminõuded ja menetlustoimingud ei ole vastuolus abi osutava liikmesriigi õiguse põhimõtetega. Nii on sätestatud ka KrMS § 463 lg-s 1, mille kohaselt võidakse välisriigi taotlusel selle täitmisel lähtuda menetlusnormidest, mis erinevad KrMS-s sätestatutest, juhul kui see ei ole vastuolus Eesti õiguse põhimõtetega. Jälitustoiminguid saab aga 2000. aasta konventsiooni artiklitest 12 ja 14 tulenevalt läbi viia üksnes taotluse saanud riigi õigusaktide kohaselt. Eelnimetatud muudatuse tingisid erinevused riikide kriminaalmenetluste vahel, mistõttu ei olnud teatud juhtudel õigusabitaotlust täitva riigi poolt kogutud tõendeid võimalik kasutada taotluse esitanud riigis ja selleks anti taotlust esitavale riigile võimalus taotleda tõendite kogumist sellele riigile vastuvõetaval viisil61 . Eesti kriminaalmenetluses on KrMS § 65 59 Euroopa Liidu liikmesriikide vaheline kriminaalasjades vastastikuse õigusabi 29. mai 2000 a konventsioon. - RT II 2004, 16, 69. 60 T. Ploom. Strasbourgi konventsioonist Lissaboni lepinguni. Rahvusvaheline koostöö kriminaalasjades. Juura, 2010, lk 49. 61 Ibid, lk 49.
  • 17. 17 kohaselt lubatud kasutada välisriigis selle riigi seaduste kohaselt kogutud tõendeid, kui tõendi saamiseks tehtud menetlustoiming ei ole vastuolus Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega. Siinkohal tuleks märkida, et kehtivates tõendite kogumist käsitlevates eeskirjades, milleks on kõnealused konventsioonid ja eelpool nimetatud Euroopa tõendikogumismäärust käsitlev raamotsus, käsitletakse tõendite vastuvõetavuse küsimust ainult kaudselt, sest tõendite kogumise ühiseid standardeid nendega kehtestatud ei ole. Sellise olukorraga kaasneb risk, et kriminaalasjades tõendite kogumist käsitlevad õigusaktid toimivad tõhusalt ainult nende liikmesriikide puhul, kus tõendite kogumise suhtes kehtivad sarnased riiklikud standardid.62 Probleemi lahenduseks peetakse samas allikas ühiste standardite kehtestamist kriminaalasjades tõendite kogumisele63 . Nimetatud allikaks peaks tulevikus saama Euroopa uurimismääruse direktiiv. Kui 1959. aasta Strasbourg`i konventsioonis olid nimetatud vaid üksikud menetlustoimingud ehk õigusabitaotluste liigid, siis 2000. aasta konventsioon sisaldab regulatsiooni paljude õigusabi liikide kohta. 2000. aasta konventsiooni teises jaotises on nimetatud järgmised vastastikuse abistamise erivormid: artiklis 8 kuriteoga saadud vara tagastamine (Eestis vastavalt KrMS §§ 469, 470), artiklis 9 vahi all viibiva isiku ajutine üleandmine (KrMS §§ 466, 467), artiklites 10 ja 11 video- ja telefonikonverents (KrMS § 468), artiklis 12 kontrolltarne, artiklis 14 varjatud kohtueelne menetlus ja tehnilise sidevahendi pealtkuulamine (jälitustoimingud KrMS §§ 115-120, 472) ning artiklis 13 eraldiseisva koostöö liigina ühine uurimisrühm (KrMS § 471), mida käsitletakse põhjalikumalt käesoleva töö teises peatükis. Lisaks on igal liikmesriigil võimalik kuritegude kohta teavet edastada omaalgatuslikult (KrMS § 473). Seega võrreldes 1959. aasta Strasbourg`i konventsiooniga sisaldab 2000. aasta konventsioon konkreetset regulatsiooni, mis võimaldab lisaks nn traditsioonilistele taotlustele õigusabi korras taotleda ka jälitustoimingute teostamist. Kokkuvõtvalt võib seega öelda, et 2000. aasta konventsiooniga täiendati oluliselt 1959. aasta Strasbourg`i konventsiooniga ettenähtud rahvusvahelise koostöö võimalusi. 62 Roheline raamat kriminaalasjades erinevates liikmesriikides tõendite kogumise ja selliste tõendite vastuvõetavuse kohta. Brüssel 11.11.2009. KOM (2009) 624 lõplik, lk 5. 63 Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala kodanike teenistuses”. Brüssel 10.6.2009. KOM (2009) 262 lõplik, lk 17.
  • 18. 18 1.3. Vastastikuse tunnustamise põhimõte Vastastikuse tunnustamise põhimõtet tutvustati Euroopa Ülemkogu Tampere kohtumisel 1999. aastal kui Euroopa õigusruumi nurgakivi. Selle põhimõtte kohaselt tunnustatakse ja vajadusel täidetakse ühe liikmesriigi poolt vastuvõetud menetlusotsust teise liikmesriigi poolt ilma täiendavate eeltingimusteta ja viivitamatult. Kui klassikaline rahvusvaheline koostöö oli siiani valitsustevaheline ja seda iseloomustasid vastastikkuse, topeltkaristavuse ja spetsiaalsuse põhimõte64 , siis EL liimesriikide vahel on need põhimõtted alates Amsterdami lepingust paljuski asendunud vastastikuse tunnustamise põhimõttega ja sellega on õigusalane koostöö kriminaalasjades viidud EL-s uuele tasemele. Vastastikuse tunnustamise näideteks on nõukogu raamotsused. Nagu juba eelpool käsitletud, andis Amsterdami lepingu art K.6 lg 2 p 2 nõukogule õiguse liikmesriikide õigusaktide ühtlustamiseks uue õigusakti liigina vastu võtta raamotsuseid. Raamotsused on oma iseloomult liikmesriikidele saavutatava eesmärgi suhtes siduvad, kuid jätavad riigi ametiasutustele rakendamise vormi ja meetodite valikul vabad käed. Sõltumata valitud rakendamise vormist tuleb järgida selguse, õiguskindluse ja tõhususe põhimõtteid. Raamotsustel ei ole vahetut õigusmõju. Põhimõtet, et raamotsustel ei ole vahetut õigusmõju, kinnitas ka Euroopa Kohus 16. juuni 2005. aasta otsuses Pupino65 , juhtides tähelepanu, et raamotsustel on kohustuslik jõud selles mõttes, et need on „saavutatavat tulemust silmas pidades” liikmesriikidele „siduvad, kuid jätavad riigi asutustele vabaduse valida vorm ja meetodid” (p 33). Kohus märkis,. Et raamotsuste kohustuslik jõud toob liikmesriikide asutustele ja eelkõige liikmesriikide kohtutele kaasa siseriikliku õiguse kooskõlalise tõlgendamise kohustuse (p 34). Kohus on asunud seisukohale, et sarnaselt direktiive puudutava regulatsiooniga tuleb raamotsust silmas pidada siseriikliku õiguse tõlgendamisel, kui see raamotsus on asjakohane konkreetse kriminaalasja lahendamisel. Seega tuleneb Pupino lahendist, et raamotsus tuleb kaasata üksnes siseriikliku õiguse tõlgendamisele. Tõlgendus aga ei saa ületada siseriiklikus õiguses sätestatud piire (p 47) ning siseriikliku õiguse tõlgendamise tulemil ei tohi menetlus kujuneda süüdistatava suhtes ebaõiglaseks (p 59). 64 H. G. Nilsson. 3. From Classical Judicial Cooperation to Mutual Recognition. Revue internationale de droit pénal 1/2006 (Vol 77), p 53. 65 Euroopa Kohtu 16. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C-105/03, Pupino. - ELT L 292, 15.11.2006.
  • 19. 19 Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on tõdenud66 , et raamotsustel ei ole siseriiklikult vahetut õigusmõju, s.t nad ei ole otsekohaldatavad, vaid eeldavad seadusandja tegevust siseriikliku õiguse kujundamisel, saavutamaks raamotsuses sätestatud eesmärkide ja põhimõtete realiseerumine. Eeltoodust tuleneb üheselt, et raamotsus ei saa asendada siseriiklikult kehtivat õigust, siseriiklik õigus on autonoomne ning seda saab ja tuleb seadusandja vahendusel kujundada raamotsusega kokkulepitud suunas (p 7). Kriminaalkolleegium märkis, et Euroopa Kohtu otsusest tuleneb vaid suunis, et siseriiklikku õigust tuleb võimaluse korral maksimaalselt tõlgendada raamotsuse valguses. Menetluse läbiviimisel vahetu tuginemine raamotsusele on karistusõiguse autonoomiat silmas pidades välistatud (p 11.1) ning siseriikliku seaduse tõlgendamisel nõukogu raamotsuse valguses peab jääma piiridesse, mida võimaldab konkreetne seadus (p 12). Järgnevalt peatutakse vastastikuse tunnustamise põhimõttel põhjalikumalt. Kõigepealt võib kõnealust põhimõtet iseloomustada kui õiguslikku ja poliitilist revolutsiooni, mis asendab väga suurel määral pika ja vaevalise lepingute sõlmimise protsessi, millest enamus sisaldavad koostööks hulgaliselt piiranguid. Samuti iseloomustab vastastikuse tunnustamise põhimõtet asjaolu, et välisriigi kriminaalõigus muutub teatud mõttes teise riigi taotlust täitva riigi õiguse allikaks, isegi kui paljudel juhtudel ei vasta kuriteokoosseisud liikmesriikides üks-ühele.67 Vastastikkuse põhimõtte kohaselt on riikidevaheline koostöö võimalik, kui mõlemad pooled teevad koostööd samadel alustel. Sellisel juhul võib üks pool teha koostöö sõltuvaks teatud tingimustest ja teine pool võib sellisel juhul rakendada vastastikkust. Vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaselt peaks aga üks liikmesriik ilma täiendavate eeltingimusteta teise liikmesriigi menetlusotsust tunnustama nagu iseenda oma. Põhimõtte oluliseks tunnuseks on teo kahepoolsest karistatavusest loobumine. Kui teo kahepoolse karistatavuse põhimõtte puhul peab koostöö objektiks olev tegu olema karistatav nii taotleva kui taotluse saanud poole seaduse järgi, siis vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaselt on üldpõhimõttena kahepoolse karistatavuse põhimõttest loobutud ja ette nähtud teatud kuriteoliikide kataloog, mille puhul seatakse kriteeriumiks, et tegu peab olema taotlevas riigis karistatav vähemalt kolmeaastase vangistusega. Üheks vastastikuse 66 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus 07. märtsist 2007 nr 3-1-1-125-06 Jüri Rosina süüdistuses KarS § 141 lg 2 p 1, § 178 lg 1, § 179 lg 1 ja § 182 järgi. - RT III 2007, 11, 85. 67 I. Bantekas. The Principle of Mutual Recognition in EU Criminal Law. European Law Review 2007, 32(3), pp 365-385.
  • 20. 20 tunnustamise põhimõtte peamiseks erinevuseks võrreldes vastastikkuse ja teo kahepoolse karistatavuse põhimõttega ongi koostööst keeldumise alused, mida vastastikuse tunnustamise põhimõttega on oluliselt vähendatud. Seega asendab vastastikuse tunnustamise põhimõtte kasutuselevõtmine konventsioonidest tulenevad hulgalised piirangud koostööks. Kahepoolsest karistatavusest loobumine on aga tekitanud küsimusi selle vastavuses seaduslikkuse ja proportsionaalsuse põhimõttele. Nimelt on EIÕKonv art 7 lõikes 1 välja toodud seaduslikkuse ning kuritegude ja karistuste proportsionaalsuse põhimõte (nullum crimen, nulla poena sine lege), mis kuulub liikmesriikide ühistele riigiõiguslikele tavadele rajanevate õiguse üldpõhimõtete hulka. Sellest põhimõttest tuleneb, et seadus peab selgelt määratlema kuriteod ja nende eest määratavad karistused. Seoses raamotsustes topeltkaristatavuse nõude kaotamisega on tekkinud küsimus, kas puudutatud isikud saavad raamotsustes loetletud kuriteokategooriate (mitte kuriteokoosseisude) puhul üheselt aru, milline tegu või tegevusetus toob kaasa kriminaalvastutuse. Nimelt võivad raamotsustes loetletud kuriteokategooriate sisud ja kohaldatavused olla erinevates õigussüsteemides väga erinevad. Raamotsustes sätestatud teatud kuriteokategooriate puhul, nagu näiteks terrorism ja inimkaubandus, on selge, et need on kriminaliseeritud olenemata liikmesriigist. Samas sisaldavad loetelud ka selliseid kuriteoliike, mis ei pruugi igas liikmeriigis kriminaliseeritud olla. Seega on topeltkaristatavuse kaotamisega seoses tõusetunud küsimus põhimõtte nullum crimen, nulla poena sine lege rikkumises, sest isikutelt on võetud võimalus teada, kas nende poolt toime pandud teod on kuriteod ja millised karistused nendele tegudele järgnevad. Asjast Advocaten voor the Werel68 , milles Euroopa Kohus tõlgendas Euroopa vahistamismääruse raamotsuse 2002/584 kehtivust, nähtub, et kuigi nõukogu pädevuses on liikmesriikide õigusaktide ühtlustamiseks vastu võtta raamotsuseid, ei ole raamotsuse eesmärk ühtlustada asjaomaste kuritegude koosseise või nende eest määratavaid karistusi (p 52). Samas asjas tõusetus küsimus ka Euroopa vahistamismääruse raamotsuse seaduslikkuse põhimõtte ning kuritegude ja karistuste proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise tõttu osas, milles raamotsus kaotab artiklis 2 märgitud kuriteokategooriate puhul mitmekordse karistamise kontrolli. Seoses mitmekordse karistatavuse kontrolli kaotamisega juhtis kohus tähelepanu, et kuigi raamotsuse art 2 lõikes 2 nimetatud kuriteokategooriate suhtes on kaotatud mitmekordse karistamise kontroll, on nimetatud kuritegude ja nende eest 68 Euroopa Kohtu 3. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas C-303/05, Advocaten voor de Wereld. - ELT C 140, 23.06.2007.
  • 21. 21 määratavate karistuste määratlemise pädevus jätkuvalt vahistamismääruse teinud liikmesriigil, kes peab austama EL lepingu artiklis 6 välja toodud seaduslikkuse ning kuritegude ja karistuste proportsionaalsuse põhimõtet (p 53). Vastastikuse tunnustamise põhimõtet iseloomustab riikide suveräänsuse austamine. Riikidevaheline koostöö kriminaalõiguse vallas on väga tundlik teema ning ka vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamisel on põhirõhk riikide suveräänsuse austamisel ning kriminaalõiguse süsteemidesse mittesekkumisel. Vastastikuse tunnustamise põhimõtte kasutuselevõtmine võimaldab liikmesriikidel üldjuhul säilitada siseriiklikud kriminaalõigussüsteemid ja seeläbi vähendada vajadust EL tasandil liikmesriikide õigusnormide harmoniseerimiseks. See aga on paljude jaoks rohkem meeltmööda kui EL tasandilt liikmesriikide materiaalõiguse ühtlustamine.69 Kõnealuse põhimõtte kasutuselevõtmise eesmärgiks ongi ületada takistus, mis seisneb riikide kriminaalõiguse ja kriminaalmenetluse süsteemide erinevuses ja sellest tulenevalt õiguslikest alustest õigusabist keeldumiseks70 . Põhimõte võimaldab EL liikmesriikidel suurel määral tunnustada kriminaalmenetlusalaseid otsuseid materiaalõiguslikele eristustele vaatamata. Hoolimata liikmesriikide õigussüsteemide erinevustest aktsepteeritakse teiste liikmesriikide otsuseid samaväärsena kui enda omasid. Õigussüsteemide erinevused ei tohiks mõjutada õigusemõistmist ega tekitada olukorda, kus kurjategijad saavad EL piires vabalt ringi liikudes ära kasutada õigussüsteemide erinevusi ja sellega vältida vastutusele võtmist. Politsei- ja õigusalases koostöös EL-s on keskne roll vastastikusel usaldusel71 . Vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaselt tunnustavad liikmesriigid teiste liikmesriikide menetlusotsuseid tingimusteta ja teatud osas loobutud teo kahepoolsest karistatavusest ehk koostööst keeldumise alustest. Seega peab vastastikune tunnustamine põhinema liikmesriikide usaldusel teiste liikmesriikide õigussüsteemide vastu. Vastastikkuse põhimõtte ja vastastikuse tunnustamise põhimõtte peamiseks erinevuseks ongi see, et vastastikuse tunnustamise puhul ei pea vastastikusele usaldusele tuginev taotluse saanud liikmesriik 69 M. Fletcher., R. Lööf., B. Gilmore. EU Criminal Law and Justice. Edward Elgar Publishing, 2008, lk 109. 70 T. Ploom. Strasbourgi konventsioonist Lissaboni lepinguni. Rahvusvaheline koostöö kriminaalasjades. Juura, 2010, lk 43. 71 A.A.H.Van Hoek., M. Luchtman. Transnational Cooperation in Criminal Matters and the Safeguarding of Human Rights. - Utrecht Law Review. Volume 1, Issue 2, December 2005, p 9.
  • 22. 22 kontrollima enne taotluse täitmist kontrollima selle seaduslikkust72 . Ka Euroopa Kohus on märkinud, et liikmesriikide vaheline koostöö eeldab vastastikust usaldust üksteise karistusõiguse süsteemide suhtes ja seda, et liikmesriikides tunnustatakse teistes liikmesriikides kehtiva karistusõiguse kohaldamist, isegi kui nende siseriikliku õiguse alusel oleks lahendus erinev73 . Vastastikune usaldus on seega vastastikuse tunnustamise toimimise aluseks. Vastastikuse usalduse tugevdamine omakorda seostub ühelt poolt seadusandliku tegevusega, mis peab tagama isikute õiguste igakülgse kaitse EL territooriumil ja teiselt poolt on see seotud mitmete praktiliste meetmetega, et tugevdada tunnet ühtsesse kohtumõistmise kultuuriruumi kuulumisest.74 Vastastikune usaldus ei ole asi iseenesest, vaid seda tuleb õppida75 ning positiivsete kogemuste saamiseks on oluline nii koostööd tegevate poolte suhtumine kui ka omavaheline suhtlemine76 . Üheks heaks koostöö- ja suhtlemisvõimaluseks on näiteks ühiste uurimisrühmade moodustamine. Kriminaalasjades tehtud otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamise meetmete programmi77 sissejuhatuses deklareeritakse, et vastastikune tunnustamine on mõeldud tugevdama koostööd liikmesriikide vahel, aga samas tõhustama ka üksikisiku õiguste kaitset. Programmis on märgitud, et vastastikuse usalduse tugevdamise seadusandlikud meetmed peaksid järgima kahte eesmärki: esiteks peab vastastikuse tunnustamise objektiks olevate kohtuotsuste puhul olema tagatud isikute õiguste kõrgetasemeline kaitse ja teiseks peab otsuse tegema vastava kohtuasja lahendamiseks pädevaim kohus. Kriminaalasjades tehtud otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamine eeldab, et liikmesriigid usaldavad üksteiste kriminaalkohtusüsteeme. Vastastikuse tunnustamise ulatus sõltub omakorda mitmetest 72 L. B. Winter. European Investigation Order for Obtaining Evidence in the Criminal Proceedings. Study of the Proposal for a European directive. - Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.zis- online.com/dat/artikel/2010_9_490.pdf, 23. veebruar 2011, p 582. 73 Euroopa Kohtu 11. veebruari 2003 aasta otsus liidetud kohtuasjades C-187/01 ja C-385/01, eelotsusetaotlused kriminaalasjades, milles süüdistatavad on Hüseyin Gözütok ja Klaus Brügge. - EKL 2003, lk I-01345, p 33. 74 Komisjoni teatis Nõukogule ja Euroopa Parlamendile kriminaalasjades tehtud kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise ja liikmesriikidevahelise usalduse tugevdamise programmi kohta. Brüssel 19.5.2005. KOM (2005) 195 lõplik. 75 G. Vernimmen- Van Tiggelen., L. Surano. Analysis of the Future of Mutual Recognition in Criminal Matters in the European Union. Institute for European Studies. ECLAN – European Criminal Law Academic Network, 20th November 2008, p 20. 76 Ibid, p 21. 77 Programme of measures to implement the principle of mutual recognition of decisions in criminal matters. - OJ C 12, 15.1.2001, p 10.
  • 23. 23 parameetritest, mis määravad selle tulemuslikkuse. Nende parameetrite hulka kuuluvad muuhulgas kahtlustatavate õiguste kaitse mehhanismid ja ühised miinimumnormid.78 Mis puudutab eelnimetatud kahtlustatavate õiguste kaitse mehhanisme ja miinimumnorme, siis vastastikusel tunnustamisel on otsene seos menetlusõiguslike tagatistega eelkõige seetõttu, et Tampere järeldustes silmas peetud vastastikuse tunnustamise puhul eeldatakse, et ühes liikmesriigis tunnustatakse ja täidetakse teise liikmesriigi kohtuotsuseid automaatselt, ilma nende otsuste seaduslikkust kontrollimata. Arvestades riikide suveräänsust ümbritsevat tundlikkust ja seda, et reeglina austatakse liikmesriikides just oma õigussüsteemi, on vastastikune tunnustamine õigusalase koostöö vallas kriminaalasjades võimalik ainult siis, kui kõik liikmeriigid saavad toetuda teises riigis tehtud kohtuotsustele, mis vastavad vähemalt minimaalsetele menetlusõiguslikele tagatistele, mis on ette nähtud siseriiklikult.79 Seega on vastastikuse tunnustamise põhimõtte aluseks vastastikune usaldus, mis on omakorda otseselt seotud isikute õiguste kõrgetasemelise kaitsega. Peamiste protsessuaalsete kaitsemeetmete suhtes ühiste miinimumnormide kohaldamiseks ja seeläbi liikmesriikide vahelise usalduse suurendamiseks esitas komisjon 2004. aasta aprillis raamotsuse ettepaneku, mis käsitles teatavaid EL-s kriminaalasjade menetlemisel kehtivaid menetlusõiguse sätteid.80 Ettepaneku eesmärk oli kriminaalmenetlusele allutatud isikute teatavate õiguste tagamine kindlaksmääratud miinimumtasandil kõikides EL liikmesriikides. Nendeks õigusteks olid õigus advokaadi kaitsele, õigus tõlgi- ja tõlketeenusele, õigus konsulaarabile, ohustatud isikute õigus kaitsele ja kahtlustatavate ning süüdistatavate kirjalik teavitamine nende õigustest. Raamotsuse ettepaneku seletuskirjast nähtub, et kuigi kõik liikmesriigid on EIÕKonv osalised, on kogemus siiski näidanud, et vajadusele vaatamata ei usaldata alati piisavalt teiste liikmesriikide kriminaalkohtusüsteeme. Raamotsuse ettepaneku suhtes suurenes aga läbirääkimiste ajal vastuseis, mille peamiseks põhjuseks olid arvatavasti küsimus EL pädevuses selliseid siseriiklikke õigussüsteeme mõjutavaid miinimumtasandil eeskirju kehtestada või küsimus, kas sellist kavandatavat õigusakti tuleks kohaldada üksnes piiriüleste juhtumite puhul. Samuti olid ettepaneku vastaste 78 Programme of measures to implement the principle of mutual recognition of decisions in criminal matters. - OJ C 12, 15.1.2001, pp 10-11. 79 G. Vermeulen., L. Van Puyenbroeck. Approximation and Mutual Recognition of Procedural Safeguards of Suspects and Defendants in Criminal Proceedings Throughout the European Union. EU and International Crime Control. Maklu, 2010, p 47. 80 Ettepanek: Nõukogu raamotsus teatavate protsessuaalsete õiguste kohta kriminaalmenetlustes kõikjal Euroopa Liidus. Brüssel, 28.4.2004. KOM (2004) 328 lõplik.
  • 24. 24 argumentideks, et selles sätestatud õigused on liiga ebamäärased, standardid liiga madalad või ei pidavat raamotsus EIÕKonv valguses mingit lisaväärtust juurde andma.81 Tulemus oligi see, et poliitilisele kokkuleppele ettepaneku osas ei jõutud. 2009. aastaks siiski vastuseis protsessuaalsete kaitsemeetmete suhtes ühiste miinimumnormide kohaldamiseks taandus.82 2009. aasta juulis esitas komisjon uue raamotsuse eelnõu õiguse kohta suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses83 , kuigi- nagu pealkirjastki näha, on see võrreldes 2004. aasta ettepanekuga oluliselt piiratum. 15.11.2010 a ehk Lissaboni lepingu jõustumise järgselt jõustus ettepanek Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivina84 . Kriitikute seisukohalt ongi EL poliitika peamiselt süüdistusele orienteeritud ning miinimumeeskirjade kehtestamisele ja EL tasemel kaitseõiguse tagamisele ei ole pööratud sama palju tähelepanu kui vahenditele, millega soovitakse tõhustada võitlust kuritegevuse vastu.85 Peamiseks vastastikuse usalduse puudumise põhjuseks peetakse seda, et põhiõigused ja kahtlusaluste menetlusõiguslikud tagatised ei ole kogu EL-s piisavalt kaitstud. On isegi väidetud, et vastastikuse tunnustamise põhimõte viib õiguste kaitse vähenemiseni.86 Ka kaitsjad on seisukohalt, et vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamisel ei ole süüdistuse ja kaitse poole huvid tasakaalus ning põhimõtte kohaldamisest saab kasu ainult süüdistav pool87 . Vabadusel, turvalisusel ja õiglusel rajaneval alal peavad aga vabadus, turvalisus ja õiglus olema tasakaalustatud. Käesoleva magistritöö kirjutamise ajaks ongi vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamisest tulenevalt EL tasandil saanud üheks põhiküsimuseks, kuidas järjest tihedama õigusasutuste koostöö ja sellega seoses tõendite järjest vabama liikumise kõrval tagada kahtlustatavatele ja kostjatele tõhusad menetlusõiguslikud garantiid88 . Kõnealuse alapeatüki aitavad kokku võtta 2008. aastal valminud analüüsi tulemusena selle autorite poolt esitatud parameetrid, mida peaks vastastikuse tunnustamise instrumentide 81 G. Vermeulen., L. Van Puyenbroeck. Approximation and Mutual Recognition of Procedural Safeguards of Suspects and Defendants in Criminal Proceedings Throughout the European Union. EU and International Crime Control. Maklu, 2010, p 48. 82 G. Vernimmen-Van Tiggelen., L. Surano. Analysis of the Future of Mutual Recognition in Criminal Matters in the European Union. Institute for European Studies. ECLAN – European Criminal Law Academic Network, 20th November 2008, p 11. 83 Ettepanek: Nõukogu raamotsus õiguse kohta suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses. Brüssel, 8.7.2009. KOM (2009) 338 lõplik, lk 1-13. 84 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2010/64/EL, 20. oktoober 2010, õiguse kohta suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses. - ELT L 280, 26.10.2010, lk 1-7. 85 Viide 81, p 44. 86 M. Fletcher., R. Lööf., B. Gilmore. EU Criminal Law and Justice. Edward Elgar Publishing, 2008, p 111. 87 Viide 82, p 15. 88 Viide 81 pp 43-62.
  • 25. 25 vastuvõtmisel ja kohaldamisel arvesse võtma. Nende parameetrite kohaselt peab vastastikune tunnustamine parandama õigusalast koostööd, tagades samas üksikisikute õiguste kaitse. Arvesse tuleb võtta liikmesriikide erinevusi, samal ajal ei tohi aga loobuda õiguse ühtlustamisest, mis on koostöö ja individuaalse kaitse tagamiseks vajalik. Vastastikune tunnustamine põhineb vastastikusel usaldusel, mis tuleneb ühisest õigusruumist.89 Eelnimetatud parameetrid väljendavad kokkuvõtvalt ja ideaalis kõige paremini vastastikuse tunnustamise põhimõtte olemust. 1.4. Lissaboni lepingust tulenevad muudatused liikmesriikide vahelises koostöös Kõnealuses alapeatükis analüüsitakse 01. detsembril 2009 a jõustunud Lissaboni lepingust tulenevaid muudatusi liikmesriikide vahelises kriminaalmenetlusalases koostöös. Eesti Vabariigi Riigikogu ratifitseeris Lissaboni leping lepingu 11. juunil 2008 a90 . Lissaboni leping muutis seni kehtivaid lepinguid ja sisaldab EL lepingu ja Euroopa Ühenduse asutamiselepingu muudatusi. Seejuures Euroopa Ühenduse asutamiseleping sai uue nime, milleks on Euroopa Liidu toimimise leping. Õigusalane koostöö kriminaalasjades paikneb ELTL V jaotise 4. peatükis. Õigusalase koostöö eesmärgiks on liikmesriikides turvalisuse kõrge taseme tagamine, võitlus organiseeritud kuritegevuse ja uute kuriteoliikidega ning läbivaks jooneks on teises liikmesriigis tehtud kriminaalmenetluslike otsustuste vastastikune tunnustamine ja täitmine liikmesriikide poolt ilma protseduurilisi lisakitsendusi tegemata91 . Lissaboni lepingu kohaselt rajaneb kriminaalasjades tehtav õigusalane koostöö nn kahel sambal- otsuste vastastikusel tunnustamisel ja liikmesriikide kriminaalõiguse ühtlustamisel, seejuures põhirõhk on siiski esimesel92 . Lepingu jõustumisest alates on 1999. aasta Tampere kohtumisel kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö nurgakiviks tunnistatud vastastikuse 89 G. Vernimmen-Van Tiggelen., L. Surano. Analysis of the Future of Mutual Recognition in Criminal Matters in the European Union. Institute for European Studies. ECLAN – European Criminal Law Academic Network, 20th November 2008, p 23. 90 Lissaboni lepingu, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut, ratifitseerimise seadus. - RT II 2008, 14, 36. 91 Lissaboni lepingu, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut, ratifitseerimise seaduse eelnõu seletuskiri. 28.01.2008. Arvutivõrgus kättesaadav: http://web- static.vm.ee/static/failid/358/Lissaboni_lepingu_seletuskiri.rtf, 10. märts 2011, lk 78. 92 I. Slosarcik. The Lisbon Treaty and the mutual recognition in criminal law: The European Momentum and the National Limits?. Arvutivõrgus kättesaadav: http://micro5.mscc.huji.ac.il/~iasei/documents/Lisbon_Papers/mutual_recognition_for_jerusalem_conference _(3).doc, 10. märts 2011, p 10.
  • 26. 26 tunnustamise põhimõte sätestatud ka aluslepingutes ning põhimõte on tunnistatud õigusalase koostöö aluspõhimõtteks. Nimelt püüab Euroopa Liit ELTL artikkel 67 lõike 3 kohaselt tagada turvalisuse kõrge taseme kriminaalasjades tehtud kohtuotsuste vastastikuse tunnustamisega ja vajaduse korral kriminaalõiguse alaste õigusaktide lähendamisega. ELTL artikkel 82 kohaselt põhineb kriminaalasjades tehtav õigusalane koostöö kohtuotsuste ja õigusasutuste otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõttel ja hõlmab liikmesriikide õigus- ja haldusnormide lähendamist nendes valdkondades, milles liit võib võtta kriminaalõigusalase koostöö edendamiseks meetmeid. Nimetatud valdkondade loetelu on võrreldes varasemaga muudetud ja täiendatud. Mis puudutab aga õigusaktide lähendamist, siis varem hõlmasid vastavad meetmed miinimumeeskirjade kehtestamist kuriteokoosseisu tunnuste ja karistuste suhtes üksnes organiseeritud kuritegevuse, terrorismi ja ebaseadusliku uimastikaubanduse valdkonnas (senise EL lepingu art 29, 31e). Oluliseks muudatuseks võrreldes kehtiva korraga on EL kriminaalõiguslike õigusaktide menetluskord. Kui enne Lissaboni lepingu jõustumist kehtis nõukogu nn III samba valdkonda kuuluva raamotsuse vastuvõtmiseks ühehäälsuse nõue, siis Lissaboni leping näeb ette selle valdkonna õigusaktide vastuvõtmist Euroopa Parlamendis ja nõukogus ehk siis õigusaktide vastuvõtmist kvalifitseeritud häälteenamusega tavamenetluse korra kohaselt.93 Sambasüsteemi kaotamisega väheneb oluliselt eri protseduuride ja õigusaktide arv, millega püütakse muuta EL-i läbipaistvamaks ja efektiivsemaks.94 Kui alates Amsterdami lepingust toimus politsei- ja õigusalane koostöö raamotsustele tuginedes, siis ühe olulise muudatusena hakatakse Lissaboni lepingu jõustumisest alates raamotsuste asemel vastu võtma direktiive. Direktiivid on saavutatava tulemuse seisukohalt siduvad iga liikmesriigi suhtes, kellele need on adresseeritud, kuid jätavad vormi ja meetodite valiku selle riigi ametiasutustele (ELTL artikkel 288). Võrdluseks, et ka raamotsused on saa- vutatavat tulemust silmas pidades liikmesriikidele siduvad, kuid jätavad riigi asutustele vabaduse valida vorm ja meetodid, neil ei ole vahetut õigusmõju. Raamotsused jäävad 93 Lissaboni lepingu, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut, ratifitseerimise seaduse eelnõu seletuskiri. 28.01.2008. Arvutivõrgus kättesaadav: http://web- static.vm.ee/static/failid/358/Lissaboni_lepingu_seletuskiri.rtf, 10. märts 2011, lk 79. 94 H. Uustalu. Lissaboni leping- samm demokraatlikuma, efektiivsema ja läbipaistvama Euroopa poole. - Juridica, 2008, nr 5, lk 313.
  • 27. 27 kehtima seni, kuni need asendatakse õigusalase koostöö osas direktiivide ja politseikoostöö osas meetmetega. Raamotsustest loobutakse, kuna nende vastuvõtmine nõuab kõigi liikmesriikide nõusolekut/ ühehäälsust. Samuti viis raamotsuste eelnõu arutamine sageli selleni, et komisjoni või liikmesriikide poolt esialgu välja pakutud sõnastusest jäi kompromissvariandina alles üksnes raamotsuse esialgse sõnastuse ja mõtte vari. Seega, kui enne Lissaboni lepingu jõustumist võttis nõukogu õigusakte vastu ühehäälsuse alusel, konsulteerides Euroopa Parlamendiga, siis Lissaboni lepingu jõustumisest alates võetakse õigusakte vastu kvalifitseeritud häälteenamusega ja parlamendil on kaasotsustusõigus.95 Praktikud on selles osas väljendanud seisukohta, et nad ei suuda rohkete ja tihti keeruliste instrumentide rakendamisega sammu pidada96 . Uue instrumendina võivad Euroopa Parlament ja nõukogu ELTL art 82 lõige 2 kohaselt seadusandliku tavamenetluse kohaselt kehtestada direktiividega miinimumeeskirjad määral, mil see on vajalik kohtuotsuste ja õigusasutuste otsuste vastastikuse tunnustamise ning samuti politsei- ja õiguskoostöö hõlbustamiseks piiriülese mõõtmega kriminaalasjades. Siiski ei tohiks selliste ühtlustavate meetmete puhul ära unustada ka kaasnevaid piiranguid, mille kohaselt peavad sellised meetmed vastastikuse tunnustamise hõlbustamiseks olema vajalikud, tegemist peab olema piiriülese mõõtmega ning arvesse tuleb võtta erinevusi liikmesriikide õigustraditsioonides ja - süsteemides97 . Need miinimumeeskirjad käsitlevad tõendite vastastikust lubatavust liikmesriikide vahel; isikute õigusi kriminaalmenetluses; kuriteoohvrite õigusi ning kriminaalmenetluse muid eriomaseid aspekte, mis nõukogu on otsusega eelnevalt kindlaks määranud. Seega on Lissaboni lepingus lisaks politsei- ja õigusalase koostöö tõhustamisele väga oluliseks peetud ka isikute õiguste kaitset kriminaalmenetluses. Miinimumeeskirjade vastuvõtmine ei takista liikmesriike säilitamast või kehtestamast isikutele kõrgema tasemega kaitset. EL eesmärk ei ole liikmesriikide kriminaalõiguse ühtlustamine, vaid riikide koostöö arendamine. Miinimumnõuete kehtestamine aitab kaasa 95 Lissaboni lepingu, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut, ratifitseerimise seaduse eelnõu seletuskiri. 28.01.2008. Arvutivõrgus kättesaadav: http://web- static.vm.ee/static/failid/358/Lissaboni_lepingu_seletuskiri.rtf, 10. märts 2011, lk 79. 96 G. Vernimmen-Van Tiggelen., L. Surano. Analysis of the Future of Mutual Recognition in Criminal Matters in the European Union. Institute for European Studies. ECLAN- European Criminal Law Academic Network, 20th November 2008, p 9. 97 Ibid, p 60.
  • 28. 28 liikmesriikide õigustraditsioonide ja -süsteemide erinevuste arvestamisele, seega ei pea liikmesriigid loobuma oma senistest õigustraditsioonidest.98 Nagu eelpool käsitletud, on miinimumeeskirjade kehtestamise eesmärgiks tõsta vastastikuse tunnustamise põhimõtte parimaks rakendamiseks liikmeriikide vahelist vastastikust usaldust. Lisaks kriminaalmenetlusalast koostööd reguleerivate miinimumeeskirjade kehtestamisele võivad Euroopa Parlament ja nõukogu art 83 alusel seadusandliku tavamenetluse kohaselt direktiivide abil kehtestada miinimumeeskirjad kuritegude ja karistuste määratlemiseks. Artiklis on loetletud need kuriteoliigid, mida peetakse eriti ohtlikuks ja nendeks on: terrorism, inimkaubandus ning naiste ja laste seksuaalne ärakasutamine, ebaseaduslik uimastikaubandus, ebaseaduslik relvaäri, rahapesu, korruptsioon, maksevahendite võltsimine, arvutikuriteod ja organiseeritud kuritegevus. Võrreldes varasemaga näeb Lissaboni leping õigusalase kosstöö puhul kriminaalasjades ette nn hädapiduri, mis tähendab, et kui liikmesriik leiab, et direktiivi või meetme eelnõu mõjutaks tema kriminaalõigussüsteemi aluspõhimõtteid, võib ta nõuda, et direktiivi eelnõu esitataks Euroopa Ülemkogule (ELTL artiklites 82 lg 3, 83 lg 2, 86 lg 1). Sellisel juhul peatatakse seadusandlik tavamenetlus ning Euroopa Ülemkogul on aega aruteluks ning konsensuse saavutamiseks neli kuud, mille möödumise järel saadab ülemkogu eelnõu tagasi nõukogule, kes siis omakorda lõpetab seadusandliku tavamenetluse peatamise. Tegemist on garantiiga liikmesriigile, et tema kriminaalõigussüsteemi aluspõhimõtteid arvestatakse ka uue otsustusmehhanismi puhul ja kui esineb oht liikmesriigi kriminaalõigussüsteemi aluspõhimõtetele, toimuvad arutelud kõige kõrgemal poliitilisel tasandil99 . Juhul kui kokkulepet kõikide liikmesriikide vahel on võimatu saavutada, on vähemalt üheksal asjaomase sooviga liikmesriigil õigus seada sisse tõhustatud koostöö. Viimase alustamiseks tuleb samal ajal teavitada Euroopa Parlamenti, nõukogu ja komisjoni. Tõhustatud koostöö loetakse sel juhul alustatuks ja sellele kohaldatakse lepingus tõhustatud koostöö kohta sisalduvaid sätteid. Nn hädapidur on ELTL artikkel 87 lõikes 3 ette nähtud ka politseikoostöö puhul kriminaalasjades. 98 Lissaboni lepingu, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut, ratifitseerimise seaduse eelnõu seletuskiri. 28.01.2008. Arvutivõrgus kättesaadav: http://web- static.vm.ee/static/failid/358/Lissaboni_lepingu_seletuskiri.rtf, 10. märts 2011, lk 79. 99 Ibid, lk 79-80.
  • 29. 29 Lissaboni lepinguga on muudetud ka EL institutsioone puudutavaid sätteid. Õiguskoostöö parandamiseks kriminaalasjades on suurendatud Eurojusti ja täpsustatud Europoli pädevust (ELTL artiklid 85 ja 88). Eurojusti ülesannete hulka võivad artikkel 85 lg 1 kohaselt kuuluda a) riigi pädevate asutuste poolt läbiviidavate uurimise alustamine ja ettepanekute tegemine süüdistuste esitamiseks, uudsena eelkõige seoses liidu finantshuve kahjustavate kuritegudega, b) uurimise ja süüdistuste ettevalmistamise koordineerimine ja c) õigusalase koostöö tugevdamine, sealhulgas kohtualluvuse konfliktide lahendamise teel tiheda koostöö abil Euroopa õigusalase koostöö võrgustikuga. Eurojusti struktuuri, toimimismehhanismid, tegevusvaldkonna ja ülesanded määratakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu seadusandliku tavamenetluse kohaselt kindlaks määruste abil. Europoli pädevust on täpsustatud ELTL artikkel 88 lõikes 1, artikkel 88 lg 2 punkti a kohaselt võib Europoli ülesannete hulka kuuluda liikmesriikide asutustelt, kolmandatelt riikidelt või organitelt saadud andmete kogumine, säilitamine, töötlemine, analüüs ja vahetus. Art 88 lg 2 punktis b on ette nähtud, et Europoli ülesandeks võib olla liikmesriikide pädevate asutuste poolt ühiselt või ühiste uurimisrühmade poolt ettevõetud uurimistoimingute ja operatiivtegevuse koordineerimine, korraldamine ja teostamine, vajaduse korral koostöös Eurojustiga. Sarnaselt Eurojustiga määratakse Europoli struktuur, toimimismehhanismid, tegevusvaldkond ja ülesanded kindlaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu seadusandliku tavamenetluse kohaselt määruste abil. Siinkohal tasub märkida, et ELTL-s on eraldi sätted politseikoostöö kohta (artiklid 87 kuni 89). ELTL artikkel 86 lõikes 1 nähakse ette, et liikmesriikide ühehäälse otsuse alusel võib nõukogu asutada Euroopa Prokuratuuri, mille eesmärgiks on liidu finantshuve kahjustavate kuritegude vastu võitlemine. Euroopa Prokuratuuri ülesanne oleks uurida liidu finantshuve kahjustavaid kuritegusid, esitada nendega seoses süüdistusi ja tagada asjaomaste kohtuotsuste tegemine. Saksamaa Konstitutsioonikohus on EL institutsioonide pädevuse suurendamise osas kriminaalmenetlusalases koostöös tõdenud, et EL institutsioonid peavad oma ülesandeid täitma sellisel viisil, et oluline roll koostöös jääks liikmeriikidele, mis on õiguslikult ja praktiliselt toimiva demokraatia eeldusteks100 . Nimetatud seisukohast tulenevalt ja arvestades seda, et Euroopa Prokuratuuri puudutav säte oli olemas juba Amsterdami lepingu artiklis 74, 100 T. Ploom. Strasbourgi konventsioonist Lissaboni lepinguni. Rahvusvaheline koostöö kriminaalasjades. Juura, 2010, lk 72. Viide Saksamaa Konstitutsioonikohtu 30.06.2009 a otsus. Arvutivõrgus kättesaadav www.bundesverfassungsgericht.de/.../press/bvg09-072en.html, 14. märts 2010.
  • 30. 30 kuid edasisi arenguid sellise institutsiooni loomiseks pole järgnenud, on Euroopa Prokuratuuri tulevik üsna küsitav101 . Euroopa Kohus on alates Amsterdami lepingu jõustumisest olnud pädev tegema eelotsuseid raamotsuste kehtivuse ja tõlgendamise kohta. Liikmesriigid, kes soovisid kohtu pädevust aktsepteerida, pidid seda tegema eraldi deklaratsiooniga. Kuna Lissaboni lepingu jõustumise järgselt kadus Maastrichti lepinguga kehtestatud sammastel põhinev struktuur ning Lissaboni leping kaotas Euroopa Liidu lepingu artikli 35 ja EÜ artikli 68, mis piirasid Euroopa Kohtu pädevust, omandas Euroopa Kohus üldise pädevuse eelotsuste suhtes vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala valdkonnas. Seega, mis puudutab politseikoostööd ja õigusalast koostööd kriminaalasjades, siis Euroopa Kohtu eelotsuste alane pädevus muutub kohustuslikuks ega sõltu enam selle pädevuse tunnustamisest iga liikmesriigi poolt deklaratsioonis, milles olid märgitud liikmesriigi kohtud, mis võisid eelotsusetaotluse esitada. Lissaboni lepinguga saab politsei ja kriminaalasjades õigusemõistmise valdkond ühise õiguse osaks ning kõik kohtud võivad Euroopa Kohtu poole pöörduda. Üleminekusätetes102 on siiski ette nähtud, et see täielik pädevus muutub kohaldatavaks alles viis aastat pärast Lissaboni lepingu jõustumist. Kuni Lissaboni lepingu jõustumiseni ei võimaldanud õiguslik raamistik komisjonil kohtus algatada rikkumise menetlust liikmeriigi vastu, kes ei olnud oma õigusesse üle võtnud raamotsusega ettenähtud kohustusi. See aga tähendas, et raamotsuste ülevõtmine ei olnud liikmeriikide prioriteediks.103 Lissaboni lepingu jõustumise järgselt võib komisjon aga pärast viieaastast üleminekuperioodi esitada liikmesriigi kohustuste rikkumise hagisid, mis puudutavad enne Lissaboni lepingu jõustumist politseikoostöö ja kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas võetud meetmeid. ELTL artikkel 260 võimaldab EL kohtul liikmesriigilt nõuda aluslepingust tuleneva kohustuse täitmiseks vajalike meetmete võtmist ning varasemaga võrreldes saab kohus määrata rahalise karistuse juba liikmesriigi kohustuste rikkumist tuvastava esimese kohtuotsuse puhul, kui liikmesriik ei teata komisjonile direktiivi ülevõtmise meetmetest. Seega võib loota, et 101 T. Ploom. Strasbourgi konventsioonist Lissaboni lepinguni. Rahvusvaheline koostöö kriminaalasjades. Juura, 2010, lk 72. 102 Euroopa Liidu lepingu ja Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versioonid. - ELT C 83, 30.3.2010, lk 1-388. Protokoll nr 36 üleminekusätete kohta, artikkel 10. 103 G. Vernimmen-Van Tiggelen., L. Surano. Analysis of the Future of Mutual Recognition in Criminal Matters in the European Union. Institute for European Studies. ECLAN- European Criminal Law Academic Network, 20th November 2008, p 19.
  • 31. 31 liikmeriigid täidavad tulevikus direktiividest tulenevaid kohustusi ja võtavad need kohustused siseriiklikusse õigusesse üle õigeaegselt, kuna kohustuste täitmisest sõltub aluslepingutes seatud eesmärkide täitmine. 1.4.1. Euroopa uurimismääruse direktiivi eelnõu Lissaboni lepingu jõustumine toob rahvusvahelises koostöös kaasa muudatuse, mille kohaselt jäävad kriminaalmenetlusalast koostööd reguleerivad raamotsused kehtima seni, kuni need asendatakse direktiividega. Töö kirjutamise ajal on esimese arenguna ettevalmistamisel Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi eelnõu, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades (edaspidi uurimismäärus). Uurimismäärus peaks tulevikus asendama vastastikuse õigusabi konventsioonid, Euroopa Arestimismääruse raamotsuse 2003/577/JSK ja Euroopa tõendikogumismääruse 2008/978/JSK ning oleks üksikute eranditega aluseks tõendite kogumisele EL-s. Euroopa uurimismäärus on liikmesriigi pädeva asutuse tehtud õigusalane otsus ühe või mitme konkreetse uurimistoimingu teostamiseks teises liikmesriigis, mille eesmärk on tõendite kogumine mitut liiki menetluste, sealhulgas kriminaalmenetluse raames. Euroopa uurimismääruse saanud liikmesriigilt eeldatakse selle täitmist vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel. Kavandatava direktiivi eesmärk on luua ühtne, tõhus ja paindlik õigusakt kriminaalmenetluse raames teisest liikmesriigist tõendite kogumiseks.104 Kriminaalasjades tõendite kogumist käsitlevaid kehtivaid eeskirju on EL-s kahte liiki, mis tuginevad erinevatele aluspõhimõtetele- vastastikuse abistamise ja vastastikuse tunnustamise põhimõttele. Esimest liiki õigusaktid tuginevad vastastikuse abistamise põhimõttele ja eelkõige kuuluvad siia 1959. aasta Strasbourg`i konventsioon, mida on täiendatud Schengeni lepingu ja 2000. aasta konventsiooni ning selle protokolliga. Teist liiki õigusaktide aluseks on vastastikuse tunnustamise põhimõte ja siia kuuluvad Euroopa arestimismääruse raamotsus 2003/577/JSK ja Euroopa tõendikogumismääruse 2008/978/JSK raamotsus. Seejuures on viimase reguleerimisala piiratud teises liikmesriigis asuvate tõendite arestimisega. Hilisemat tõendite edastamist asjaomastele liikmesriikidele reguleeritakse vastastikust abistamist käsitlevate õigusaktide või Euroopa tõendikogumismääruse raamotsusega. Praktikas ongi 104 Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Austria Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades, kohta- seletuskiri. Brüssel 03. juuni 2010. 2010/0817 (COD), lk 2.
  • 32. 32 enamikel juhtudel lisaks tõendikogumismäärusele vajalik esitada ka täiendav õigusabitaotlus ja see on üks põhjustest, miks Euroopa uurimismääruse direktiivi ettepanek on esitatud veel enne, kui liikmesriigid on jõudnud Euroopa tõendikogumismäärust rakendama hakata105 . Märkida tuleks sedagi, et uurimismäärusesse võetakse 2000. aasta konventsioonist üle meetmed, mis tõendikogumismääruse reguleerimisalasse ei kuulu. Probleem tõendite kogumisel seisneb hetkel selles, et mitmest paralleelselt kehtivast õigusaktist tulenevad reelgid võivad põhjustada segadust või tekitada olukorra, kus soovitud tõendite kogumiseks ei kasutata kõige asjakohasemat õigusakti, mis omakorda võib takistada tõhusat piiriülest koostööd. Lisaks võib vastastikuse abistamise põhimõttele tuginevate õigusaktide kohaseid menetlusi pidada aeganõudvaks ja mitte eriti tõhusaks, arvestades asjaolu, et selliste õigusaktidega ei ole kehtestatud teises liikmesriigis asuvate tõendite kogumiseks esitatava taotluse tüüpvormi ega kindlaks määratud sellise taotluse täitmise tähtaega. Ka vastastikuse tunnustamise põhimõttele tuginevad õigusaktid ei pruugi anda rahuldavaid tulemusi, sest hõlmavad ainult teatavat liiki tõendeid ja pakuvad mitmeid määruse täitmisest keeldumise aluseid.106 Eeltoodud probleemide lahendamiseks võeti 2009. aastal Stockholmi programmis eesmärgiks piiriüleste kohtuasjadega seotud tõendite kogumiseks kõikehõlmava süsteemi loomine, asendades selles valdkonnas kehtivad õigusaktid üheainsa uue tervikliku õigusaktiga, mis oleks EL-s automaatselt tunnustatav ja kohaldatav ning hõlmaks võimalikult suurel määral igat liiki tõendeid, sisaldaks täitmise tähtaegu ja piiraks võimalikult suurel määral keeldumise aluseid. 2010. aasta aprillis esitas seitsmest liikmesriigist koosnev rühm Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi ettepaneku, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades107 . Ettepaneku eesmärk on teha lõpp liikmesriikide vahelise tõendite kogumise süsteemi killustatusele ning kehtiv õiguslik raamistik asendada ühtse õigusaktiga. Ettepanekuga püütakse saavutada omavahel ühitada paindlikkus ja õiguskindlus ning kaitseõiguse kaitsmine ja menetluse tõhusus.108 105 L. B. Winter. European Investigation Order for Obtaining Evidence in the Criminal Proceedings. Study of the Proposal for a European directive. - Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.zis- online.com/dat/artikel/2010_9_490.pdf, 23. veebruar 2011, lk 583. 106 Roheline raamat kriminaalasjades erinevates liikmesriikides tõendite kogumise ja selliste tõendite vastuvõetavuse kohta. Brüssel 11.11.2009. KOM (2009) 624 lõplik, lk 5. 107 Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Austria Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, …, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades, kohta. - ELT C 165, 24.6.2010, lk 22- 39. 108 Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Austria Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, mis käsitleb Euroopa
  • 33. 33 Nõukogu on ettepanekut läbi vaadanud alates 2010. aasta juulist ning jõupingutused on keskendunud eelkõige artiklitele 1–10, mis käsitlevad mitmeid põhiküsimusi nagu kohaldamisala, pädevad asutused ja ametiisikud ning keeldumise põhjused109 . Juba esialgsete arutelude käigus avaldasid delegatsioonid üldist toetust ideele luua EL-s ühtne tõendite saamise õiguslik kord. Enamik delegatsioone nõustus, et selline üldine kohaldamisala ei peaks siiski laienema vastastikuse õigusabi liikidele, mis ei ole otseselt tõendite kogumisega seotud. Samuti peaks kõnealuse õigusakti kohaldamisalast välja jääma politseikoostöö ja ühised uurimisrühmad, viimase suhtes kohaldatakse erikorda.110 Seoses põhjalikumat arutelu tekitanud keeldumise põhjustega on enamik delegatsioone leidnud, et keeldumise põhjused peaksid olema konkreetsed ning vältida tuleks ulatuslikke ja üldiseid keeldumise põhjuseid111 . Keeldumise põhjuste kohaldamisala piiramine ongi vastastikuse tunnustamise põhimõtte eripära võrreldes vastastikuse õigusabi kehtiva süsteemiga. Üldsõnaliselt koostatud ulatuslikud keeldumise põhjused ei oleks kooskõlas vastastikuse tunnustamise põhimõttega, kuna sellisel juhul ei teaks uurimismääruse koostanud asutus kunagi ette, mida täitvalt asutuselt oodata ning see õõnestaks õiguskindlust ja head koostööd.112 Kõnealuse uue instrumendi puhul tuleb arvesse võtta ka teatud olulisi põhimõtteid. Nimelt ei tohi vastastikust õigusabi kui vastastikust tunnustamist reguleerivate õigusaktidega võrreldes toimuda tagasiminekut nii toimingu kättesaadavuse kui kahepoolse karistatavuse nõude täitmise kontrollimise osas, käimasolevat koostööd tuleks täiendavalt parandada ning uus lähenemisviis ei tohiks muuta koostööd keerulisemaks113 . Seega peaks üleminekuga vastastikuse tunnustamise ühtsele süsteemile kaasnema tõendite kogumise menetluse lihtsustumine ja kriminaalmenetluse üldine kiirenemine. uurimismäärust kriminaalasjades, kohta- eduaruanne. Brüssel, 26. november 2010. 2010/0817(COD), 16868/10, lk 2. 109 Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Austria Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades, kohta- eduaruanne. Brüssel, 26. november 2010. 2010/0817(COD), 16868/10, lk 2. 110 Ibid lk 4. 111 Ibid, lk 6. 112 Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Austria Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades, kohta - Poliitiline mõttevahetus. Brüssel, 29. oktoober 2010. 2010/0817 (COD), 15531/10, lk 5. 113 Viide 109, lk 7.
  • 34. 34 Eelnõu seletuskirja kohaselt seisnevad uurimismäärusega tehtavad peamised muudatused järgmises114 . Menetlust lihtsustatakse ühtse õigusakti loomise abil ning seeläbi asendatakse kõik kehtivad õigusaktid tõendite kogumise osas. Sarnaselt vastastikuse õigusabiga keskendutakse läbiviidavale uurimistoimingule, mitte kogutava tõendi liigile, nagu Euroopa tõendikogumismääruse raamotsuse puhul. Euroopa uurimismääruse tunnustamisest või täitmisest keeldumiseks saab tugineda üksnes artiklis 10 ettenähtud piiratud alustele ning artikkel 14 võimaldab tunnustamise või täitmise edasilükkamist ainult artiklis ettenähtud juhtudel. Seega vähendatakse tunnustamisest ja täitmisest keeldumise aluseid. Samuti kiirendatakse menetlust ja parandatakse praktilist koostööd, võimaldades näiteks uurimismääruse koostanud riigi ametiisikutel aidata Euroopa uurimismääruse täitmist täidesaatvas riigis. Uurimismääruse kasutuselevõtt peaks menetlust kiirendama näiteks standardvormi kasutusele võtmisega, mis tõlgitakse kõikide liikmesriikide ametlikesse keeltesse. Kuigi säilib kohustus tõlkida taotlus täidesaatva riigi keelde või selle poolt valitavasse keelde, lihtsustab standardvormi kasutuselevõtmine tõlkeprotsessi. Tähtaegade kehtestamise tulemuseks peaks aga olema menetluse kiirenemine. Praeguses õigusraamistikus, mis koosneb peamiselt vastastikust õigusabi käsitlevatest õigusaktidest, selliseid tähtaegu kehtestatud ei ole, mistõttu sõltub tõendite kogumise tõhusus ja kiirus täielikult täidesaatvast riigist.115 Uurimismääruse direktiivi eelnõu artikkel 3 kohaselt, mis sätestab määruse kohaldamisala, ei hõlma määrus ühiseid uurimisrühmasid ega nende poolt kogutavaid tõendeid, 2000. aasta konventsioonis osutatud elektroonilise side pealtkuulamist ja vahetut edastamist ega side pealtkuulamist, kui see on seotud konventsiooni artikli 18 lõike 2 punktides a ja c ning artiklis 20 osutatud olukordadega. Seega ei kohaldata uurimismäärust, kui konventsiooni alusel taotleb liikmesriik sidekanali pealtkuulamist, kui pealtkuulamise subjekt viibib abi taotlevas liikmesriigis (art 18 lg 2 p a) või kolmandas liikmesriigis (art 18 lg 2 p c) ning taotluse esitanud liikmesriik vajab isiku side pealtkuulamiseks teise liikmesriigi tehnilist abi. Artikkel 20 sätestab aga tehnilise sidekanali pealtkuulamise teise liikmesriigi tehnilise abita, kui sidekanali pealtkuulamist teostatakse subjekti suhtes, kes viibib muus liikmesriigis kui selles, 114 Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Austria Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades, kohta- seletuskiri. 2010/0817 (COD), 03.06.2010, lk 3. 115 Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Austria Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades, kohta – Finantsselgitus. Brüssel, 23. juuni 2010. 9288/10 ADD 3, lk 3.
  • 35. 35 kes oma pädeva asutuse loal pealtkuulamist teostab. Kõik muu kuulub aga uurimismääruse kohaldamisalasse. Euroopa tõendikogumismäärust käsitletakse käesoleva töö teises peatükis seoses raamotsuse ülevõtmisega Eesti kriminaalmenetluse seadustikku. Seega on asjakohane käesolevas alapeatükis peatuda ka kehtiva Euroopa tõendikogumismääruse ja kavandatava Euroopa uurimismääruse direktiivi peamistel erinevustel. Esimeseks erinevuseks ongi instrumentide kohaldamisala. Erinevalt tõendikogumismäärusest hõlmab uurimismäärus väikeste eranditega kõiki uurimistoiminguid, mille eesmärgiks on tõendite kogumine. Uurimismääruse kohaldamisala ei ole piiratud tõendikogumismääruse artikkel 14 lõikes 2 nimetatud kuritegude loeteluga. Erinevalt tõendikogumismäärusest ei saa uurimismääruse puhul keelduda määruse tunnustamisest või täitmisest, kui täitmine rikuks ne bis in idem põhimõtet (raamotsuse art 1a), samuti ei ole uurimismääruses nimetatud teo kahepoolset karistatavust. Uurimismääruse kohaselt ei ole taotleva riigi määruses osutatud uurimistoimingu puudumine automaatselt keeldumise aluseks ning keelduda võib üksnes juhul, kui puuduvad muud uurimistoimingud, millega oleks võimalik saavutada sama tulemus (art 9, 10). Uurimismäärusega on kaotatud tõendikogumismääruse artiklis 7 taotlust koostavale riigile ettenähtud tõendikogumismääruse tegemise vajalikkuse, proportsionaalsuse ja tõendite vastuvõetavuse kontroll. Seega eeldatakse, et nimetatud tingimusi kontrollitakse siseriiklikult enne uurimismääruse koostamist olenemata sellise nõude kehtestamisest direktiivis. Lõpetuseks tuleks peatuda ka erinevusel seoses õiguskaitsevahenditega. Kui Euroopa tõendikogumismääruse kohaselt peavad liikmesriigid kehtestama vajaliku korra kõikide huvitatud isikute, sealhulgas heausksete kolmandate isikute seaduslike õiguste kaitseks, siis uurimismääruse eelnõu art 13 näeb üksnes ette, et õiguskaitsevahendid on huvitatud isikutele kättesaadavad vastavalt siseriiklikule õigusele ja uurimismääruse koostamise sisulisi põhjusi võib vaidlustada üksnes hagi esitamisega määruse koostanud riigi kohtul. Seega tuleb lisaks siseriiklikult ettenähtud menetlusõiguslikele tagatistele arvestada EIÕKonv artiklist 6 tuleneva igaühe õigusega õiglasele kohtulikule arutamisele.